Persoonilugu: Sergey Tulyakov

“Puutöös võlub mind kõik. See on üllas kunst!”

Meie huvikoolis meisterdavad poisid ja tüdrukud äärmiselt põnevaid asju puutööringis. Miks on hea õppida asju tegema oma kätega, räägib tänases persooniloos meie kooli puutööringi õpetaja Sergey Tulyakov

Sergey, räägi alustuseks natuke endast. Kust sa pärit oled?

Ma olen sündinud 1987. aastal Lõuna-Kasahstanis, Shymkenti linnas. Minu lapsepõlv oli suhteliselt raske. 90-tel igaüks elas nii, kuidas oskas. Mäletan, kui mina olin neljandas klassis, küpsetasime emaga torte ja kooke kohvikusse ning restoranidesse, et saada mingit tulu. Peale koolipäeva, ma käisin nö “korjamas” raha ära müüdud tortide ja kookide eest. Selle raha eest pidin ostma jahu, mune ja muud vajalikud toiduained järgmiste tortide tegemiseks. Seejärel, käes koolikott ja kotitäis toitu, kõndisin juba kodu poole. Kuna isa oli mul rekkamees, siis mina olin tema ja ema parem käsi kodus. Mõnikord isa oli kodust ära kuni 6 kuud. Telefoni ei olnud ja mitte keegi ei teadnud, millal ta jõuab koju tagasi.

Ema poolt vanaisa oli raadiotehnik ja õpetas mulle oma oskusi. Kuid minu lapsepõlves oli hoopis teine huvitav isik, kes üldse ei olnud meie sugulane. Selle mehe nimi oli Juri. Tal ei olnud ühte jalga. Väga soojad mälestused tulevad temast. Ta oli see inimene, kes alati võttis mind igale poole kaasa ja käis aitamas neid, kes väga vajasid abi. Näiteks ühel vanal naisel läks katki triikraud. Juri paneb mootori käima, võtab tööriistad kaasa, mind kindlasti vaja ja läheb parandab selle triikraua. Kellelgi teisel oli vaja häälestada või parandada klaver – Juri jälle kiirustab appi. Nii tema kõrval ma  õppisin väga palju ja olen siiani väga tänulik temale. Tema oli see eeskuju, keda ei seganud, et  temal oli ainult  1 jalg, kes aitas alati tasuta ja tegi seda alati hea meelega ning oli motiveeritud. Selliseid inimesi on hästi vähe siin maailmas… Tema jäi mu eluõpetajaks ja on igavesti mu mälus…

Koolis ma õppisin keskmiselt. Nagu ma tavaliselt ütlen “mul on 2 klassi haridust ja südametunnistus ära vahetatud pirukate vastu”. Seitsmendas klassis ma õppisin inglise koolis, kus õpetajad rääkisid meiega ainult inglise keeles ja see oli suurepärane kogemus! Oma huviringideks ma nimetan naljana oma tortide tegemist))), sest väga palju tegemist oli kodus: söögid, tordi tegemine, puid tuua, soojaks teha toad jne.

Mäletan, üks kord oli väga külm talv. Isa oli reisil. Mina olin umbes 10-11-aastane. Meil ei olnud puid ja mina ronisin ilusa kirsipuu otsa ja võtsin ta maha, et kodus saaks sooja. Nii elasid tol ajal meil väga paljud ja ma võin vabalt nimetada enda lapsepõlve õnnelikuks ja mul on sellest ainult soojad mälestused, vaatamata raskustele.

Rumaluste jaoks mul ausalt öeldes ei olnud aega. Kui kõik poisid meie tänaval kogunesid kampa, et minna jalutama, mina alati pidin jalutama koos oma õega. See nägi välja nii: Sergey+vanker+laps koos pudeli piimaga. Mina ja vanker olime väga pikalt “sõbrad” koos. Keskmine õde on 6 aastat noorem ja noorem õde on 16 aastat noorem kui mina.

Milline oli su haridustee?
Kõigepealt ma lõpetasin keskkooli. Edasi viis mu haridustee ülikooli, kus 2,5 aastat õppisin ärijuhtimist. Aga seda ma siiski ei lõpetanud, sest tulin elama Eestisse (abiellusin).

Lapsepõlves ma alati tahtsin saada tisleriks. Mulle meeldis põletada puu peale. Tegin puidust ja okstest loomi ning puutöö tunnis tahtsin midagi erilist meisterdada, kuid ajad olid nii vaesed, et pidime kõik materjalid ise kaasa võtma. Nii et koolitunnis mul ka ei õnnestunud midagi huvitavat meisterdada. 

Ülikoolis õppisin sellepärast, et oli soov saada kõrgharidus. Paralleelselt kooliga ma töötasin mööblitsehis, kus valmistati täispuidust mööblit. Näiteks: erikujulised trepid majadesse, kapid, pingid jne. Töötasin seal kogu ülikooliaja. See oli nii töö kui ka hobi.

Millised inimesed annavad sulle jõudu ja inspiratsiooni?
Inspiratsiooni ja jõudu annab mulle abikaasa, kes alati toetab mind. Motiveerivad tavaliselt lapsed (õpilased), sest läbi nende ma näen oma lapsepõlve ja meenutan, et tol ajal ma nii-nii tahtsin midagi teha ja ei olnud sellist vōimalust. 

Kuidas sattusid Nõmme huvikooli?

Nõmme Huvikooli sattusin juhuslikult. Oli vaja puutööõpetajat. Minu abikaasa töötab samas koolis ja nii tuligi välja, et nüüd töötame kõrvuti klassides. Kodus koos ja tööl koos. Nagu muinasjutus räägitakse: “elasid nad õnnelikult ja surid samal päeval”. Nii meiegi elame ja töötame.

Kuidas saavutad hea kontakti õpilasega?
Selle jaoks ei ole vaja palju. On vaja sõbralikust, head suhtumist ja oskust tekitada lapses töö vastu huvi. Ehk pakkuda võimalust teha  huvitavaid asju. Käeline tegevus arendab aju, motoorikat ja kannatlikkust. Käeline tegevus ei ole kunagi  elus üleliigne. See on üllas kunst!

Puutöös mind võlub kõik :). Kui rääkida sellest, et see on ka minu suur hobi, see juba ütleb kõike.

Millega tegeled veel peale puutöö õpetamise?
Peale puutöö õpetamise ma töötan elektrimehaanikuna ühes ettevõttes, kus remondin  elektrimootoreid. Näiteks laeva elektrimootorid jne. Minu hobideks on kalapüük ja kasahstani toidud.

Minu elu saavutused on väga tagasihoidlikud, kuid minu jaoks tähtsad. Nende 11 aasta jooksul, kui olen siin elanud, sain ma pere. Mul on abikaasa, kolm last, enda ilus elamine ning kaks töökohta. 

Minu unistus, et vähemalt ühe korra veel saaks külastada kodumaad  ja vanemaid. Samuti on suureks sooviks kunagi ikkagi lõpetada ülikool.

Aga loodan, et tasapisi kõike saab…