Võin öelda, et mina, endine Kersoni villa Nurme tänav 40, olen juba sellises eas, et mõtlen tihti tagasi ajale, mil ma olin veel päris noor.
1937-aastal sain ma valmis ja algas minu kummalise saatusega elutee. Olin uus ja luksuslik villa, ma tundsin ennast peaaegu lossina! Elu tundus ideaalne, arvasin, et see jääbki nii, et see on kõik, mida üks maja üldse tahta võib. Paraku see nii ei läinud. 1940-ndal kolisid Kersonid, minu perekond, Eestis ära ja mind paisati tohutusse segadusse, oli sõja-aeg, mind kui luksusvillat ei vajanud enam keegi. Ootasin hirmuga iga järgmist päeva, teadmata, mis must saab. Elanikud vahetusid tihti. Kõigepealt tulid lastekodulapsed. Lapsed on mulle alati meeldinud! Siis anti mind Saksa Armeele ja aastaid elasin sõja-õuduse keerises. Kõigepealt kolis siia piirkonna komissar ning mitte palju hiljem tehti siia Saksa Mereväe haigla. Kuulasin pimedatel öödel noorte sõdurite oigeid, olin ahastuses, sest ei teadnud, kas kurvastada ise enda või nende valu pärast. Sakslaste lahkumise järel kolis sisse Vene Mereväe Staap. Ei tea, mis oli hullem, kas sõdurite karjed, või see, et kõik mälestused, mis mul Kersonitest veel jäänud olid, viidi minema, hävitati. Tundus, et parim on pigistada silmad kinni ja mitte tähele panna, mis toimub.
Sellises halvatud seisukorras möödus aeg, kui siin oli Kinomehhaanika Tehnikum, Kergetööstustehnikum ja palju muud. 1952. aastat mäletan ma üsna selgesti.* Juba mõnda aega seisin tühjalt ja kuulasin vaid poole kõrvaga pealt plaane, mis edasi saab. Nad tegid siia Nõmme Pioneeridemaja, mäletan isegi esimese direktori nime, selleks oli Oleg Tšili. Olemine läks lõbusamaks, siin käis palju rõõmsameelseid lapsi, elu minu ümber kees. Ma ei julgenud eriti loota, nagunii lähevad ka nemad peagi minema, milleks kiinduda liigselt?! Pioneeridemaja aga püsis. Siin käisid koos mudel-lennunduse ring, fotoring, karaktertants, kinoring, laulukoor, spordiring, käsitöö- ja kunstiring, fanfaristid ja trummarid (millist lärmi need tegid!) ning “osavate käte” ring. Lapsi ja ringe tuli iga aastaga aina juurde, aga see tundus ikka veel liiga hea, et tõsi olla. Meenutasin tihti oma aegu elumajana, kui vaikne ja rahulik see oli. Nüüd olid kõik kohad rahvast täis, aga ei saaks öelda, et mulle see ei meeldinud. Hea tunne oli, just kui, et mind vajatakse jälle.
Aastad möödusid, hinges ootusärevus jälgisin lapsi ja noori suureks saamas, ma olin nendega harjunud. Kuni järsku taipasin, et see on nii olnud juba peaaegu 40 aastat! Neli kümnendit ja ma polnud nende möödumist märganudki! Hakkasin oma õnne taipama. Lapsed olid mu õnnelikuks teinud! Ma elasin jälle, mul oli eesmärk! Eesmärk, et kõigil siin käinutele jääks oma lapsepõlvest ainult ilus mälestus – ma hakkasin naeratama ja kõik nad tulid ja naersid koos minuga. Sellest hetkest, kui mu silmad avanesid on nüüd omakorda möödas 10 aastat. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud – Eesti Vabariik iseseisvus ja mulle anti nimeks Nõmme Noortemaja. Ma ei kahetse midagi. Ma tean, et nad siin kõik mõtlevad, et ma olen juba päris vanake ja et mind tuleb hirmsasti hoida ja poputada, aga tegelikult on mul üks saladus – lapsed hoiavad mind värskena! Jah, mu hing on noor, sest ma elan kaasa nende rõõme, nende kordaminekuid, kõiki nende tegemisi! Pealegi, hiljuti korraldati mulle ka väline noorenduskuur! Ma olen nüüd isegi päris kena! 1952. aastal sai mu elu uue alguse.
Ja uue tähenduse.
Kui te vaid teaksite, kui õnnelik ma olen! Olla maja ligi 1200-le lapsele! Või kui aus olla, ma polegi enam ainult maja, ma olen elus. Aitäh teile kõigile!
* Nõmme Pioneeridemaja asutati 1. novembril 1952
Nõmme Noortemaja, endise Kersoni villa (Nurme 40) mälestusi vahendas
Annekreet Heinloo
