Igal neljapäeval on Nurme 40 majast kosta trummimängu. Kuigi bändiruum asub põhimajast eraldi ja on oma sissepääsuga, siis kostab mõnusat trummitümpsu ka majas sees. Bändiruumis toimetab ja annab tunde meie Henrik!
Henrik, kust kandi mees sa oled? Ja kuidas meenutaksid oma lapsepõlve?
Elan Tallinnas. Kasvanud suuresti Nõmme linnaosas, kuid varajases nooruses veetnud mõned aastad Hollandiski, kuna vanemad olid seal tööl.
Minu suguvõsas on palju muusikuid ja see pole jätnud mulle võimalust muusikapisikust eemale jääda. Tänane “mina” on kujunenud vanemate hoolivuse, kooli, lähedaste inimeste ja heade sõprade saatel. Meie kodus polnud kunagi “sa pead tegema kindlasti seda” stiilis lastekasvatamist. Ema ja isa olid pigem kõiges toeks – peaasi, et asi endale meeldiks. Lapsepõlv möödus paljuski sõpradega koos. Rattasõidud, suusatamine, ukakas ja hilisõhtuteni tänavatel mängimine kuulusid 90’ndate lapse päevaprogrammi juurde üpriski tihti. Eraldi toredaid mälestusi ei hakka välja tooma, kogu lapsepõlv ju ongi üks elu murevabamaid etappe. Selles mõttes on laste õpetamisel oluline keskenduda küsimusele, et mis neil silmad särama paneks. On ka neil siis hiljem hea selliseid tunde meenutada.
Muusikapisiku sa said. Mida tähendab sinu jaoks muusika?
Minu jaoks on muusika olnud kodune keskkond sünnist saadik. Kõik mu pereliikmed on muusikud. See on kogu elu mind saatnud ja õppima hakkasin muusikat alguses sellepärast, et ema pani mu katsetuseks muusikakooli. Vaatamata sellele, et koolis oli kohati east tingitud raskeid hetki, klaverieriala vahetus aastate jooksul löökpillide eriala vastu, muutus muusika õppimine ja avastamine vanemaks saades aina meeldivamaks ja täna ei kujutaks oma elu selleta ette.
Henrik Leibur
Miks siis klaveri asemel trummid?
Klassikalise klaveri eriala vahetus ükshetk trummiõppe vastu, kuna mul tekkis konkreetne huvi just trummikomplekti õppimise ja aktiivses bänditöös osalemise vastu. Tundsin end selle instrumendiga vabalt ja nii see ka jäi. Rahulikumal ajal meeldib oma lõbuks muidki pille mängida. Loovus ja võimalusterohkus ongi muusikas üheks suureks plussiks ja vabaduseks.
Minu teekond muusikuna on olnud varasemalt lünklik, kuna mulle pakuvad peale muusika huvi ka mitmed teised valdkonnad. Oman lähedasi sõpru erinevatelt elualadelt ja sellega seoses on vahel peale muusika muudki, millega oma aega põnevalt sisustada. Näiteks on mõnikord hea hoida kätt pulsil päevapoliitikal ja tehnikamaailmal.
Mis veel peale muusika on sinu ellu mahtunud?
Olen lõpetanud varasemalt Riigiteaduste eriala ja tagasi vaadates leian, et ega ükski ettevõtmine mööda külgi maha ei jookse. Arvan, et igasugune õpe avardab silmaringi ning sageli toetab üks oskus kuidagi ka teist.
Muusikuna olen ma seal, kus olla sooviksin. Tegelen nii trummarina, trummiõpetajana kui ka loovkirjutajana. Loovkirjutamine on küll pigem hobi. Vahel aitan tuttavatel dokumentides, kodulehtedel või muudel teabelehtedel sõnu mugavalt ja kavalalt ritta seada. Laulusõnu olen samuti veidi kirjutanud, kuid sellega peab veel omaette edasi tegelema. Mõtlen muusikast üldiselt nii, et see võiks pakkuda väljakutseid – sellest tekib teotahe. Ja südame ning kirega loodut on alati hea vaadata-kuulata. See mõte peab vast teiste erialadegi puhul paika.
Oled trummiõpetaja Nõmme Huvikoolis. Milline on sinu meelest kordaläinud trummitund?
Tulin Nõmme Huvikooli trummiõpetajaks aastal 2018. Tõenäoliselt tänu sellele, et sõpradel on sõpru ja ükshetk keegi mind siia soovitas. Selliste sõprade üle on ainult hea meel! Lastele soovin anda emotsioone, muusikatarkust ja põnevaid hetki trummidega. Meie tund koosneb vestlusest, lapse soovide kuulamisest, tehnikaharjutustest, videotest, muusikaga kaasamängimisest ja uute rütmide õppimisest. Oluline on, et laps areneks tehniliselt ning seejuures suudaks mina selle olulisust talle mõjuvalt põhjendada. Tundidesse võiks alati mahtuda veidi vabamaid hetki, kui vastata lapse küsimustele (kasvõi muusikavälistele), kuulata tema lemmiklugusid ning aidata tal oma muusikaalaseid soove teoks teha. Minu päev on korda läinud, kui tunnen, et lapsele oli tunnist kasu, talle tegi tund rõõmu ja temas on alati innukust tulla trummitundi ka järgmisel korral. Mulle meeldib, kui oleme midagi uut ja põnevat õppinud ja leiame aega tegeleda mingi looga/ideega, mis õpilast ennast köidab.
Millega sa veel oma päevi täidad?
Igapäevane elu on mul võrdlemisi tempokas. Töönädala kestel töötan Eesti Kaitseväe orkestris, annan lastele huvikoolis trummitunde ja nädalavahetustel olen tihedalt seotud bändimehe eluga. Selle kõrvalt püüan leida aega kõigeks, mis ei seostu muusikaga. Näiteks hetked lähedastega, lugemine, matkad, värskes õhus viibimine – selle vastu pole kunagi midagi. Minu jaoks on oluline oma aega hästi planeerida, tegeleda meeldivaga ja arvestada alati teiste inimestega.
Minu eeskujuks on inimesed minu ümber. Mind köidavad inimesed, kes on nemad ise ja julgevad oma unistusi teoks teha. Täna ma veel ei ütle, mida soovin oma elus saavutada. Tahaks lihtsalt, et inimesed üksteist märkaksid ja millegi ees kunagi ei kohkuks.