Persoonilugu: Christel Allik

Ka igavat vaasi võiks maalida mänguliselt ja fantaasiaga – seda tahaks lastele küll anda.

Tänavune talv on küll muidu imeilus, kuid hing igatseb värvide järele. Aga õnneks on olemas Nõmme huvikool! Ja kes muu meie ellu värve ja vorme toob, kui meie imearmas päikesena särav kunsti ja siidimaali õpetaja Christel Allik.

Christel, kust sa pärit oled?
Olen tallinlane või siis nõmmekas. Ema sünnikodus Laagris elasin esimesed eluaastad ja nüüd olen siin jälle ringiga tagasi juba 24 aastat. Vanaisa-vanaema punusid pesa Pääsküla jõe äärde, olid männimets ja heinamaad. Jõgi oli ema lapsepõlves selge vee ja paekivi põhjaga, linnarahvas käis ujumas.

Oled sa maa- või linnalaps?
Ei teagi, nagu linnalaps, aga hinges maalaps. Laagri oli ju ka üsna alles nagu maakoht, põllud ja mets (nüüd Veskimöldre ja uusrajoonid). Üles kasvasin Pelgulinnas Stroomi metsa ääres, oli küll korrusmaja, kuid mängud olid ikka ka Stroomi metsas ja rannas. Siis eriti seal ujumas ei käidud, aga tegelikult oli seal vesi siis puhtam kui praegu. Süda igatseb maale. Isapoolse vanaema ja vanaisa juures sai palju oldud. Vooremaal. Ma väga armastan Vooremaad.

Kes olid sinu lapsepõlve olulised inimesed?

Eks ikka ema ja isa. Ema on pediaater. Ema andis huvi taimeteede korjamise vastu, neid korjan kevadest sügiseni, ise kasvatan ka aias. Isa jälgedes käin siiani, isa oli maalikunstnik. Mõlemad andsid ka muusika armastuse. Muusika on meie peres oluline. Käisime perega tihti klassikalise muusika kontsertidel.

Kelleks tahtsid lapsena saada?
Ma käisin Tallinna 46. Keskkoolis kunstikallakuga klassis, lisaks Tallinna Laste Kunstikoolis, pärast ERKI ettevalmistuskursustel ja siis ERKI tekstiiliosakond (Kunstiakadeemia) – ma kunagi ei tulnud isegi selle peale, et kellekski muuks kui kunstnikuks saada. Kõik läks iseenesest ühte rada pidi. Isa muidugi poetas lause: ”Oh õnnetust!” Tema teadis, mida tähendab ideaalidele truuks jäämine. Et selleks on vaja lõivu maksta, kui ei taha kompromissi teedele minna. See on pikem jutt.

Milliseid mänge võtsite ette? Millistes trennides või huviringides käisid?
Me mängisime ja jooksime õues isegi palju! Rahvastepall, jalka, luurekas, turnisime, metsas mängimised, õhtu hiljani sulgpall jne, jne. Hästi tore lastekamp oli majas. Nüüd on teised ajad lastel. Kuidagi kurb on jalutada, kui kuskil pole mängivaid lapsi…. Tantsutrennides käisin ka.

Kas mäletad mõnda armast õpetajat, juhendajat, kes määras sinu edasises elus midagi?
Tallinna kunstikallakuga 46. keskkoolis olid suurepärased kunstiõpetajad. Mind on eriliselt mõjutanud Tiiu Isok. Tuhat tänu talle! Muidugi oli isa eeskujuks. Tahes või tahtmata olen temalt palju õppinud kõrval olles, aga mind ta kunagi ei suunanud ega otseselt õpetanud. Vahel mõni väike repliik. Isa õpetaja Tartu Kunstikoolis ja sõber oli pallaslane Alfred Kongo. Loodan, et ehk on midagi ka mulle kunagise Pallase vaimsusest tilkunud. Kunstiakadeemis õppisin tekstiiliosakonnas. Seal olid fantastilised õppejõud. Oli mitmekülgne tekstiilikunsti haridus; gobelään, kangastelgedel kudumine, siiditrükk, siidimaal, kangaste kujundamine jne. Hästi kasulik oli igahommikune joonistamine.

Milliseid erinevaid kunsti vorme oled proovinud või millistega rohkem tegelenud?
Ise pean ennast rohkem maalijaks. Aga mul on hea meel, et ma maali ei läinud õppima, vaid hoopis tekstiili. Sain põneva pagasi. Ma küll tekstiilikunstiga viimastel aastatel väga ei tegele, kui siidimaal välja arvata. Rohkeme maalin. Mind vaimustab loodus.

Kuidas sattusid Nõmme Huvikooli? Kui kaua juba siin õpetad?
Siidimaali ringi alustas üle 20 aasta tagasi tekstiilikunstnik Ülle Raadik. Minule andis ta teatepulga üle 4 aastat tagasi. Koos oleme teinud suviti maalilaagreid ja loodan ka edaspidi koostööle. Huvikool? Huvitav on see, et meie kool tundub mulle nagu mingi eraldi rõõmusaarena siin elus. Ilma ilustamata! Iga kolleeg on omamoodi ilus pusletükk meie pildis ja koos anname harmoonilise koosluse.

Mida pead tähtsaks õpilasega tundi andes? Mida tahad edasi anda? Mida lapse juures saavutada?
Lastega töötamine on erakordselt huvitav. Ausalt öeldes tahaks alati rohkem süveneda iga lapse loomingu võimalustesse. Kõik on nii erinevad. Aega jääb väheks. Ideaalis tahan anda hästi mitmekülgset kunstiõpet, tutvustada erinevaid tehnikaid, õpetada siidimaalikunsti ilu ja võimalusi. Tahaks anda edasi vaimustust värvidest. Õpetada last nägema enda ümbrust, armastama loodust ja ilu. Et väljendada ennast paberil, tuleb esiteks vaadelda, vaadelda, vaadelda! Ja siis harjutada, harjutada, harjutada. Aga tore, kui lapsed natukegi loominguga tegelevad. Näen, kuidas neil on vaja pintsli ja pliiatsiga toimetada-nokitseda.

Mille peale lähevad sinu tundides lastel silmad särama?

Oleneb väga lapsest. Igaüks on erinev. No kellelgi ei lähe silmad särama uue natüürmordi peale, aga see on oluline harjutus.

Mida annad ja mida saad seda tööd tehes?
Tahan anda edasi maalimise rõõmu ja mängulisust, vabadust. Ka igavat vaasi võiks maalida mänguliselt ja fantaasiaga – seda tahaks lastele küll anda. Ning õpetust, mida mina olen saanud. Mul on kaks erineva suunitlusega kunstiringi. Joon ja Värv, kus on maalimine ja joonistamine, nagu nimigi ütleb. Ning Kunst ja Siiidimaal, kus lisaks joonistamisele ja maalimisele õpivad lapsed siidimaali, ka viltimist ning siiiditrükki. Täiskasvanutele ja edasijõudnutele on Siidistuudio. Seal sünnivad meistriteosed. Seal juba õpetatakse mind! Aga lastelt saan palju rõõmu! Tundub et, siin kordub sõna “rõõm”, väga hea märksõna. Mind vaimustab iga nende uus maal ja joonistus. Päriselt!

Mis on sinu elus praegu tähtsad asjad peale kunsti?
Käisin kaua laulukooris, sellega tahaksin ka edaspidi tegeleda. Aias toimetan jõudumööda. Mulle meeldib tootsipeenar, kus salatite ja maasikate vahel on segamini kummelid, saialilled, moonid, rukkililled, till ja murulauk. Muruniitmise asemel eelistaksin sellist kerget heina, et ikka ka ristik õitseks ja mesilased ja liblikad tuleks tagasi ja toimetaks. Võililleuputust armastan (vist ebapopulaarne aednik)…, et oleks ikka, mida maalida aias. Tähtsad on sõbrad ja armas pere.