Kuidas Nuhvik õuna otsis

Nuhvik on Nõmme loodusmajas elav pruun-harjasvöölane. Looduses elavad pruun-harjasvöölased hoopis kaugel Lõuna-Ameerikas. Nuhvik näeb väga eriline välja. Ta on umbes neli kilo raske, pikliku koonuga, lameda kehaga ja lühikeste jalgadega. Jalgade otsas on Nuhvikul pikad küüned, millega on hea kaevata. Kaevamine on pruunharjasvöölastel veres. Looduses kaevavad nad pikki käike ja urge ning veedavad neis suurema osa päevast. Selga katab Nuhvikul paks seljakilbis, mis meenutab veidi kilpkonna kilpi, kuid on kaetud tugevate hõredate karvakestega ja on liikuv. Kui pruun-harjasvöölane end ohu korral kilbisesse kerra tõmbab, siis on vaenlasel teda keeruline ära süüa.

***

Nuhvik ise sööb kõike, mida kätte saab. Ükskord leidis ta õhtusel jooksuringil ilusa mahlase õuna. Õun oli veerenud ühe radiaatori alla, kus Nuhvik oma selga sügamas käis. Nuhvikul hakkas suu vett jooksma, nii maitsev tundus see õun. Pikemalt aru pidamata lõi ta sellise hooga oma hambad mahlasesse õuna, et õunast pritsiv mahl lendas Nuhvikule silma. See pani Nuhviku silmad kipitama ja ta hakkas oma esikäpakestega silmi hõõruma ning pead raputama. 

Kui ta silmad jälle lahti sai, oli õun kadunud. Nuhvik vaatas ühele poole ja teisele poole, vaatas enda kõhu alla ja selja taha, aga õun oli justkui õhku haihtunud. Nuhvik raputas veelkord arusaamatult pead. Õunamaitse suus kinnitas talle, et õun oli olnud päriselt. Ta vaatas radiaatori alla ja akvaariumi alla, käis läbi kõik elavnurga toolialused, aga õun oli kadunud.

Nüüd kahtlustas Nuhvik, et õun on mõnda käiku kukkunud. Ainult, et põrandas ei paistnud ühtegi auku, mis võiks ta mõne käiguni juhatada. Peab hakkama kaevama, oli Nuhvik veendunud. Ning proovis end kaevata läbi põrandakatte materjali. Ta jooksis mööda tuba, tõmbas muudkui ninaga ja üritas kaevata siit ja sealt nurgast, ühe ja teise seina äärest, kuid põrandakate ei andnud järele.

Nuhvik istus kurvalt keset põrandat ja püüdis mõistatada, kuhu tema õun oli kadunud. Siis märkas ta liivaämbrit. Otsemaid kaevas ta end liiva sisse ja tegi seda sellise hooga, et liiva lendas igas ilmakaares ja terve põrand oli mõne hetkega liiva täis. Kuid õuna polnud ka seal. Ohhoo, veel üks ämber – prügiämber. Ka sinna kaevus Nuhvik nii kiiresti, et kõrval seisnud ja parasjagu õuna riivinud õpetajal jäi üle vaid lendavat prügi kinni püüda. Prügiämbrist leidis Nuhvik mõned õunad küll, aga need olid mädanenud. Tema õuna polnud.

Mh, turtsus Nuhvik, kui prügiämbrist tagurpidi välja ronis ja pooleldi riivitud õuna käes hoidvale õpetajale pettunult otsa vaatas. Aga äkki veeres õun teisele poole ust? Nuhvik hakkas hoolega uksealt kraapima, et sealt läbi mahtuda. See polnud üldse kerge, sest uks oli tehtud kõvast materjalist, millele Nuhviku küüned peale ei hakanud.

Õpetaja võttis nüüd usinalt ust kraapiva Nuhviku sülle ja viis puuri. Õpetaja oli riivinud talle porgandit, pirni ja õuna ning seganud toidu sisse kassitoitu. See lõhnas imeliselt ja Nuhvik asus kohe matsutades sööma. Selles maitsete virr-varris tundis Nuhvik ka sama õuna maitset, mille mahl tema silmad kipitama oli pannud. 

Igaks juhuks maitseb Nuhvik aga tänaseni igat õuna lootusega, et leiab samasuguse mahlase ja magusa maitse, millest tal meeltesse nii sügav aisting jäi. Mõnikord leiab ka. Nuhvik hoiab siis jalakestega õuna kinni, et see minema ei veereks, ja naudib.

Loo autor Evelyn Toom ja pildid on joonistanud Nõmme huvikooli õpilased Maret Rummo juhendamisel.