Kuidas küülik uue kodu sai!

Nõmme loodusmaja lood.

Tere hea lugeja!
Mina olen Nõmme loodusmaja õpetaja Evelyn Toom ja olen nii selle, kui järgnevate samas seerias ilmuvate lühijutukeste autor.
Nõmme loodusmaja on selline koht, kus käib vilgas elu nii päeval kui öösel. Ning kohas, kus on koos väga palju ning väga erinevaid karvaseid ja vähem karvaseid, sulgede ja soomustega, roomavaid, lendavaid ja ujuvaid eluvorme, juhtub mõndagi põnevat ja ootamatut.

Kutsun Sind osa saama leopard-geko, kanapoegade, hamstrite, pruun-harjasvöölase Nuhviku, sarvikkonna ja tšintšilja seiklustest. Kuid kõige esimesena jutustan Sulle loo belgia hiidküülikust, kelle nimi on Mesi.

Kõik järjepanu ilmuvad lühijutud on inspireeritud mõnest päriselt juhtunud seigast. Jäägu Sulle, hea lugeja, nüüd mõistatamiseks, milline osa igast seiklusest toimus päriselt ja milline siinkirjutaja fantaasias.

Lühijutud saavad vahvad illustratsioonid meie Huvikooli kunstiringide õpetajate juhendamisel. Siinkohal tänan siiralt ja suurelt kõiki kunstiringide õpetajaid ja lapsi, sest ilma ilusate joonistusteta on kõik lastejutud justkui poolikud.

Soovin Sulle meeldivat lugemist-vaatamist ning loodusmaja lastele lisaks mõnusat äratundmist!

Tõsielulise loo sellest, kuidas loodusmaja küülik Mesi järjest suuremasse puuri kolis, pühendan ma Lada Mehikasele, kes oma suure südamega hoolitseb igapäevaselt kõikide loodusmaja elanike eest ja kes oma sünnipäeva hommikulgi siirdus loodusmajja eesmärgiga, et kõigi muude tegemiste kõrval ka Mesi puuris kevadist suurpuhastust alustada. 

Nõmme loodusmajas elab küülik Mesi. Mesi pole mingi tavaline küülik, Mesi on hiidküülik. Algul tundus ta siiski üsna tavaline küülik, selline, keda sai sülle võtta nagu armsa kaisumõmmi ja kes kõrva tagant sügamise peale naudiskledes silmad sulges. Väikesest meekarva küülikust oli lastele palju rõõmu. Ta hüppas koos lastega toas ringi ja oli väga uudishimulik ja mänguhimuline.

Uudishimu ja mängulust aitasid Mesil palju uusi asju õppida. Mesi õppis järjest keerulisemaid trikke mängleva kergusega, eriti, kui trikitamise eest pärast maitsva maiuspala sai. Ta õppis üle takistuse hüppama, kuigi takistuse alt oleks palju lihtsamini läbi saanud, liikus osavalt siksakitades ümber pisikeste trikikoonuste, kuigi oleks saanud ka otse minna, puges läbi kahtlaste käikude ja tegi muud põnevat. Mesi osales edukalt erinevatel näitustel ja võistlustel, mida lemmikloomadele korraldati.  

Mesi kasvas järjest suuremaks ja puur jäi tema jaoks aina väiksemaks. Küülikul oli toapuuris kitsas ja palav ka. Nii sai Mesi endale uue kodu õuepuuris, kust sai ta vahepeal väikesesse aedikusse jooksma ja rohtu näksima lasta. Mesile meeldis õues palju rohkem. Lisaks temale elas õues veel kaks küülikut ja kolm maatõugu kana. Kui sügisel ilmad jahedamaks läksid, kasvas Mesile tihedam karvkate ja kui ilmad päris külmaks läksid, nägi Mesi välja nagu suur ja armas kõrvadega karvapall, kes oma aedikus rõõmsalt ringi hüppas ja auke kaevas. Ööseks tuli ta õueaedikust puuri tagasi saata ja puuriuks korralikult kinni panna, et linnarebased ja mõni hulkuv koer talle liiga ei saaks teha. 

Mesi kasvas aga veel suuremaks ja ka õuepuur hakkas talle kitsaks jääma. Pealegi võis suur trikitajast küülik üle õueaediku serva hüpata, väravast välja lipsata ja siis liikluses viga saada või seal vähemasti korraliku kaose korraldada. Ilmad läksid järjest külmemaks, Mesi karv läks muudkui tihedamaks ja ta nägi järjest rohkem kõrvadega padja moodi välja. Ilmad pöörasid lõpuks nii jäiseks, et kanadel hakkas oma puuris külm ja nad tuli toasooja ümber kolida. 

Kanade puur oli väga suur. Selle katus oli nii kõrge, et inimene sai seal sees püsti olla ja mõnusalt avar, et kanadel oleks ruumi oma kanatoimetusi teha. Puuri võre oli tugev ja parasjagu tihe. Mitte selleks, et kanad sealt välja ei saaks, vaid sellepärast, et võõrad loomad puuri ei puuri ei pääseks ja kanad end turvaliselt tunneksid. Puuris sees oli veel katusega kanamajake, kus öid veeta ja sõna otseses mõttes muneda. Nüüd, kui kanad välja kolisid, jäi suur puur tühjaks ja Mesi sobis väga hästi uueks üüriliseks. Mesil oli uue kodu üle väga hea meel. Ta hüppas kohe kanamajakese katusele, et ümbrust veelgi paremini näha. Majakese ümber olevas suures ja võredega igast küljest ümbritsetud aedikus sai kaevata ja hüpata nii päeval kui öösel. Ning kui väsimus peale tuli, sai end kanamajakesse kerra tõmmata. Aedik oli ka piisavalt suur, et lapsed mahtusid koos temaga sinna aega veetma. Suuremaks Mesi enam ei kasva. Ja kui kevadel soojaks läheb, jääb Mesi kanadele seltsiks. Võib-olla õpetab neile mõned trikidki selgeks. 

Loo autor Evelyn Toom ja pildid on joonistanud Nõmme huvikooli õpilased.