Loodusmaja lood

Loodusmajas oli juba üle poole aasta elanud kolm kana. Nüüd tuli lisaks kolmele maatõugu täiskasvanud kanale loodusmajja elama neli sama tõugu tibu. Tibud olid tibulikult armsad ja nägid välja nagu jalgadega pehmed sulepallid. Maatõugu tibud pole kollased, vaid nende sulestiku värv võib varieeruda mustast valgeni, helepruunist tumepruunini ja olla ka kõigi nende värvide segu. Tibusid valvas elektrikana. Elektrikana polnud mitte vooluvõrku pistetud lind, vaid nägi välja nagu pisike sooja andev pink, mida tibud kanaema asemel sooja saamiseks kasutasid.

Elektrikana oli tubli. Kanapojad püsisid terved ja aktiivsed ning kasvasid mühinal. Uudishimu ja õpetaja toel omandasid kanapojad uusi ja põnevaid õppetükke nagu lapsed lasteaias ja koolis. Iga päev oli erakordne ja iga päev õppisid nad midagi uut.

Omapead olles õppisid nad ära hoopis uutmoodi tegevuse – lendamise. See oli selline tegevus, mida õpetaja hästi ette näidata ei osanud ja ega elektrikanagi nurgast õhku tõusta kavatsenud. Kui keha oli veel väike ja kerge, nagu kanapoegadel ikka, siis kandsid tiivad üsna hästi. Üks kanapoeg võttis julguse kokku, lehvitas tiibu ja lendas suurema vaevata aediku äärele. Aediku sein oli meetrijagu kõrge ja kanapoeg oma saavutuse üle väga uhke. Kuna aedik oli katuseta, pääses kanapoeg suurema vaevata teisele poole aedikut ja hakkas seal ringi uudistama. Küll siin oli põnev, siin olid hoopis teistsugused asjad kui koduses aedikus. Roti puuri alt leidis ta söödavaid teri ja merisigade puurist väljakukkunud salatilehetükikesi, siin sai toolile lennata või kodusest aedikust kaugele teise toa otsa jalutada.

Teised kanapojad vaatasid kõike seda ärevalt pealt. Nad kõndisid aedikus edasi-tagasi ja tahtsid ka kõike seda, mida kanapoeg teisel pool aedikut tegi. Viimane ajas nüüd tiivad laiali ja lehvitas nendega, nagu tahaks kohe lendu tõusta.

„Nii, tehke nii,“ kõlas kanapoja õpetus aedikus olevatele kanakestele. Teised kanapojad ajasid ka tiivad laiali ja nende imestuseks tõusidki põrandast kõrgemale. Ja siis veel kõrgemale, kuni aediku ääreni välja. Hopstii. See oli uus ja vahva oskus ja kanapojad liuglesid aedikuäärelt alla maailma uudistama. 

Kui kanapojad maailma uudistest ära väsisid, lendasid nad oma aedikusse elektrikana juurde tagasi. Pugesid selle alla ja jäid peale suurt maailma avastamist kohe magama nagu väikesed lapsed ikka. 

Suur oli õpetaja imestus, kui järgmisel päeval loodusmajja tulles leidis puhtalt põrandalt kleepuvat kanakakat. Kanakesed piidlesid uudishimulikult oma aedikust õpetajat ja püüdsid ära arvata, mida see õpetaja seal nii väga mõistatab. 

„Sa vist kakasid sinna?“ müksas üks kanake teist.

„Miks sa arvad, et mina? Mina ei tea sellest midagi!“ pahandas teine. Loomulikult oli võimatu kindlaks teha, kes neist neljast oli põrandale kakanud ja see polnudki oluline. Mõistatus oli hoopis see, kuidas sai kaka olla keset põrandat, kui kõik kanapojad vaguralt aedikus istusid. 

Õpetaja vaatas nüüd ruumi tähelepanelikult üle, kas on ehk mõni lind puurist kogemata välja pääsenud ja nüüd kurvastab kusagil. Kuid kõik linnud olid oma puurides. Õpetaja meenutas nüüd, kas jäi ehk eelmisel päeval põrand koristamata, kuid ka see sai kindlasti koristatud. Ükski teine õpetaja polnud samuti tema teada vahepeal loodusmajas käinud. 

„Hmm, arusaamatu,“ mõtles õpetaja, lõi siis käega ja läks ruumi teise otsa kanapoegadele süüa tegema. Kui kanapojad seda märkasid, lendasid nad üksteise järel aediku äärele, sealt põrandale ning jooksid siutsudes õpetajale järele. 

Ja õpetajal oligi pilt selge – kanapojad olid vahepeal lendama õppinud. 

Loo autor Evelyn Toom ja pildid on joonistanud Tallinna Lauliku lasteaia Pääsulinnud, 6.-7.a. lapsed.