“Male on vormilt mäng, sisult kunst ning mängu valdamise raskuse tõttu teadus.” T. Petrosjan.
Sellist mängu, kunsti ja teadust – tõelist mängude kuningat – õpetab Nõmme Huvikoolis mängima ja armastama meie maleringi õpetaja Viive Tutt. Mida ta ise räägib elust ja lapsepõlvest ning sellest kuidas tema jõudis malemängu ja male õpetamise juurde, saame lugeda tema enda sulest.
MALEST
Eelmise sajandi tuntuim eestlane maailmas oli meie male suurmeister Paul Keres. Male on eelkõige kahe inimese vaimne, mõistuse võistlus. Mõlemal vastasel on võrdsed jõud ja võimalused. Võit sõltub mängija oskustest, tahtejõust, vastupidavusest, teoreetilistest teadmistest. Mida annab male? Malega tegelemine arendab ja süvendab mitmesuguseid isiksuse arengus vajalikke omadusi ja oskusi: abstraktne mõtlemine, püsivus, eesmärkide püstitamine ja nende täitmine, iseseisva töö oskus, enesevalitsemine ja käitumine pingelistes sportlikes olukordades, vastaste austamine jne. Etteantud ressurssidega (malendid, malelaud, aeg) saavutada maksimaalselt parim tulemus ja samaaegselt arvestada ja ette näha takistuste mõju igal sammul (arvestada vastase plaani ja käikudega). Eesmärgi püstitamine ja selle saavutamine – tõeline projektijuhtimine! Selle sajandi alguses konkureeris tuntuselt maailmas modell Carmen Kass. Tal oli moemaailmas hüüdnimeks ”The Head” – tõlkes ”Pea”. Kindlasti aitas Carmenil moemaailmas läbi lüüa ja tähendusliku hüüdnime saada, aastate jooksul Paides kooli maletundides omandatud malemänguoskus. Tänu tuntusele ja korralikule maleoskusele oli Carmen Kass valitud vahepeal Eesti Maleliidu presidendiks.
KAKS ELUKUTSET
Lõpetasin 1965. a hõbemedaliga Tallinna 46. Keskkooli. Samal aastal asusin õppima Tallinna Tehnikaülikoolis automaatika ja telemehaanika erialal, mille lõpetasin 1970. aastal. Elukutselt olen elektriinsener. Praeguse aja nõuetele vastavalt olen läbinud ka pedagoogide täiendkoolituse. Oman Eesti Olümpiakomitee vanemtreeneri litsentsi (ka see nõudis koolituste läbimist ja eksamite tegemist). Aastakümneid olen õpetanud lapsi malet mängima ka ilma nende treeneri ametlike paberiteta. Põhitöökohad on olnud seotud minu inseneri kutsega ja põhitöö kõrval vabal ajal olen õpetanud lapsi malet mängima Paul Kerese nim. Malekoolis. Erandiks on aastad 1988-1994, kui pühendusin põhitöökohaga treeneritööle P. Kerese nim. Malekoolis.
LAPSEPÕLV
Olen põline tallinlane, kasvanud turvalises Pelgulinnas. Lapsepõlv jäi pärastsõjaaegsesse 1950-ndatesse aastatesse. Minu ja mu kaaslaste mängumaaks oli Tallinna „äärmine“ tänav. Sõle tänavat alles hakati ehitama. Tänava otsast viis ristuv Kolde puiestee Stroomi randa. Ühel pool Kolde puiestee ääres olid peenramaad, siis algas Stroomi mets ja ees oli Stroomi rand. Teisel pool puiesteed oli tühermaa, kaugel-kaugel paistsid Kopli majad. Minu tänava teises otsas pidas üks tädi isegi lehma, kelle käest ostsime piima. Kõik kartulikoored ja muu kõlbulik toidujääk sai lehmale ka toiduks viidud. Milline „roheline“ tegevus tänapäeva mõistes! Kodutänaval ja hoovides sai hommikust õhtuni mängitud kõikvõimalikke mänge: peitust, „kula“, „keerukuju“, võidujooksu ratta rehvi traatkonksuga ees lükates, „keksu“ ja muid mänge. Jõu taastamiseks sai vahepeal käidud toas lõunatamas või haaratud toast kaasa saiaviil „või ja suhkruga“ või moosisai. Peamisteks mängusõpradeks oli veel minuvanune sõbranna ja viis sama vana poissi. Suvel sai ujumas ja mängimas käidud „Stromkal“, talvel suusatatud „“Stromka“ metsas nii kooli võimlemistundides kui vabal ajal. Ristiku tänava 17. Keskkooli minnes võttis meie tulevane klassijuhataja kogu selle Aarde tänava mänguseltskonna oma klassi. Klassijuhataja õppis töö kõrval edasi matemaatika õpetajaks ja sai olla klassijuhataja kuni põhikooli lõpuni. Meie sõpruskond püsis koos nii koolis, kui vabal ajal õues. Klassijuhataja soovis oma vaadetele tuginedes, et kõik klassi õpilased astuksid pioneeriks. Eve ja mina ei astunud. Sellel oli ka oma põhjus ja vastuseis vanemate poolt. Klassi üritustest, mis olid valdavalt mõeldud pioneeriorganisatsiooni liikmetele, mina ja Eve osaleda ei saanud. Astusime pioneeriks alles viiendas klassis, kui meie klassijuhataja jäi edasi klassijuhatajaks. Saime lõpuks klassi ühisüritustest osa võtta.
KOOL, HOBID, MALE
Alates viiendast klassist asendusid mu vabaaja tänavamängud kindla plaaniga tegeleda erinevate valitud harrastustega. Kõigepealt sai käia pool aastat akrobaatikas. See harrastus katkes, kuna vanemad ei andnud allkirja spordikooli avaldusele-loale tegeleda akrobaatikaga. Lühikesest ajast hoolimata andis akrobaatika treening väga hea aluspõhja ja koolis ei olnud mingit probleemi nõutud võimlemisharjutuste sooritamisel. Soovisin sel ajal ka populaarset akordionimängu õppida. Vastuvõtu katsetel aga selgus, et ma ei ole musikaalne ja soovitati õppida mandoliinimängu. Õppisin siis mandoliini mängima ja lisaks veel kannelt ning kaheksanda klassini mängisin nii mandoliiniorkestris kui ka rahvapilli orkestris. Käisime tihti esinemas. Kuna akrobaatika jäi keelu alla, siis püüdsin muude spordialadega tegeleda. Käisin mitu aastat ujumistreeningutel. Vahepeal sai käidud ka sõudmas Harku järvel. Tulevikus oli sihiks võetud inseneriks õppida. Vaja ennast asjaga kurssi viia. Läksin raadioringi, kus kõik ringi lapsed asusid raadiovastuvõtjaid tegema. Pillimäng käis samal ajal pühapäeviti.
Aga üks soov-unistus oli veel realiseerimata. Jüri Randviir luges raadios korda nädalas malekäike populaarses malesimultaani saates. Seda saadet tegi ta 25 aastat ja iga saade algas ja lõppes lausega „Kuningas kummuli!“ Simultaanil vastasteks olid Eesti koolide õpilaste võistkonnad. Male mind väga huvitas, aga mul ei olnud läheduses kedagi, kes oleks mulle malet õpetanud. Keskkoolis kaheksandas klassis seadsin sammud Tallinna Pioneerida Palee (nüüdne Kanutiaia Huvikool) maleringi, kus õpetajaks oli rahvusvaheline meister Iivo Nei. Mina olin juba keskkooli õpilane ja ei teadnud käike! Võeti ikkagi maleringi vastu! Ja nii see algas! Lõppesid orkestrimängud ja ujumistrennid. Male võttis kogu vaba aja!
Võistluspartii kestis neli tundi, aga mulle meeldis mõelda. Teadmisi ja oskusi oli veel vähe ja ka selle mänguaja jooksul jäin tihti „ajapuudusesse“. Küllalt ruttu hakkasin mängima nii noorte kui täiskasvanute võistlustel. Näiteks Tallinna meistrivõistlustel. Mäletan, et viimase mängutunnil hakkas laud vahel malelaua all värisema. Vanemad maletajad olid nii pinges. Peale pikka partiid laua tagan tõustes oli mul endal tunne, nagu oleks poolmaratoni maha jooksnud. Nii mõjus sportlik pinge! Turniiride mängud olid õhtuti, nii poole kuuest poole kümneni. Linnast koju, õppisin natuke ja kui ei jõudnud kõike tehtud, palusin vanemaid hommikul mind kella kuuest üles äratada, et vajalikud ülesanded enne kooli ära teha. Peale kooli, lõuna järel magasin tunnikese, öö unest oli ju puudu jäänud. Ja jälle mängima!
MINU PARIMAD TULEMUSED MALETAJANA
Jõudsin male juurde suhteliselt hilja. Olin 14,5 aastane, kui alustasin malemängu algteadmiste omandamist I. Nei maleringis. Edaspidi haaras male kogu vaba aja (võistlused, treeningud, laagrid). Keskkooli viimases klassis 18-aastaselt võitsin kuldmedali Eesti noorte male 1965. a meistrivõistlustel. Samal aastal olin Eesti naiste meistrivõistlustel kohtade jagamisega viiendas kohas kinni. Kaasa mängisid ka Eesti parimaid malemeistreid: S. Rootare, M. Ranniku, U. Kure ja teised. Eesti naiste I kirimale meistrivõistlustel võitsin esikoha ja pääsesin otse NSVL III kirimale meistrivõistluse finaali. Lõpetasin NSVL III kirimale meistrivõistlused 1974.a. pronksmedaliga. Võistlusel mängisid ka selle aja NSVL tippmaletajad: Fatalibekova, Borissenko jne. 1974. a võitsin ka “Kalevi” meistrivõistlused. Selleks ajaks oli inseneri töö kõrvalt malemängu hobi asendunud täielikult malemängu õpetamisega lastele. Pere, põhitöö ja male õpetamise kõrval ise malemängimiseks enam aega ei jäänud. Tõsine malemäng on ju elukutse.
TÖÖ MALEMÄNGU ÕPETAJA JA TREENERINA
Alustasin kolmanda kursuse üliõpilasena 1997. a. Iivo Nei kutsel malemängu õpetamist lastele vastloodud P. Kerese nim Malekoolis. Jätkus see töö pidevalt kuni 1997. aastani. Kokku 30 aastat! Suurema osa ajast õpetasin Malekoolis lapsi malet mängima põhitöö kõrvalt III-II järgu tasemeni. Edasi andsin õpilased põhikohaga töötanud treeneritele. Minu juures on alustanud T. Laesson, T. Limberg, P. Leito, D. Helistvee. Aastatel 1988-1994 jätsin inseneri ameti ja pühendusin ainult treeneritööle Malekoolis. Vahetasin elukutset et töötada edasi oma õpilastest moodustatud edasijõudnute gruppidega. 1994. aastal Malekoolist põhitöölt lahkudes võisin oma õpilaste üle tõesti heameelt tunda. 1993. aasta kevadel tuli Markku Hartikainen kahekordseks Soome juunioride meistriks ja 16-aastane Taavi Annus oli ülekaalukalt võitnud Eesti kuni 18-aastaste noormeeste meistrivõistlused. Mõlemad poisid alustasid minu juures 6-aastaselt. M. Hartikainen osales maailmameistrivõistlustel Argentiinas ja Indias, T. Annus Ungaris. Minu õpilased olid võitnud sel perioodil veel 3 pronksi kuni 18-aastaste, ühe pronksi kuni 16-aastaste, ühe meistritiitli kuni 14-aastaste ja kaks hõbedat kuni 12-aastaste vanuseklassis.
ERIALA VALIK
Viiendas klassis tuli ootamatult välja, et mina olin klassis ainuke viieline. Varem ma nii „puhtalt“ silma ei paistnud. Eriti meeldis mulle matemaatika ja füüsika. Ka kirjandid tulid hästi välja ja neid loeti pidevalt ette. Viiendas klassis hakati küsima, kelleks sa tahad saada ja mida hakkad tulevikus õppima. Elukutse probleemi lahendamiseks võtsin kätte ajalehe, kus oli üles loetud Tallinna Tehnikaülikooli kõik erialad ja vaatasin selle pilguga, et millisest erialast ma kõige vähem tean või mitte midagi ei tea. Automaatika ja telemehaanika! Otsustatud! Enam ei pidanud pead murdma! Hiljem malevõistlustel mängima hakates oli tähtis, et ei pea õppimise pärast ka Tallinnast ära sõitma. 1965.a lõpetasin hõbemedaliga Tallinna 46. Keskkooli, võitsin Eesti neidude meistrivõistluse males. Tallinna koolide esindajate abituuriumi lõpuballil valiti mind „Miss Abituurium 1965“ tiitli omanikuks. Järgmise aasta abituuriumi lõpuballil sellist igandliku kapitalistliku tiitlile võistlust ei peetud. Määrati lihtsalt mõnest koolist „Balli Perenaine ja Peremees“. Pääsesin koos pinginaabriga ka Eesti Televisiooni teadustajate konkursi finaali, kus tuli mitmel korral esineda. Lõpptulemusi ei antudki teada. Kunagi hiljem sain teada, et valiti välja kandidaat, kelleks oli Televisioonis töötanud tuntud laulja tulevane abikaasa. Astusin 1965. a Tallinna Tehnikaülikooli õppima automaatikat ja telemehaanikat. Sellele erialale oli kõige suurem konkurss. Kuna olin lõpetanud hõbemedaliga, siis kui sisseastumise eksamitel oleksin sooritanud kaks esimest matemaatika eksamit, nii suulise kui kirjaliku, hindele “5” oleksin pääsenud ülejäänud eksamitest ja saanud ennast lugeda üliõpilaseks. Siin tuli vahele väike apsakas ja sooritada tuli kõik eksamid. Kirjalikul matemaatika eksamil olin suures saalis laua taga reas veel kahe oma klassikaaslasega. Eksami variandid olid meil kõigil erinevad. Minu ja teise hõbemedaliga lõpetanud klassivenna vahel istus klassivend, kellel matemaatika ei olnud tugev külg. Hõbemedali omanikud lahendasid siis oma ülesannete kõrval ka meie vahel istunud klassivenna ülesandeid. Tulemus: meie koolivend sai matemaatika kirjaliku eksami hindeks „5“ ja meie abistajad pidime leppima „4-ga“! Järelikult pidime tegema kõik sisseastumiseksamid. Huvitav oli, et koolivend läbis ka suulise eksami, aga järgneval eksamil põrus. Õnneks, nii mina kui ka teine medaliomanik pääsesime oma erialale. Mulle meeldis ka ülikoolis õppides kõrgem matemaatika ja kujutav geomeetria. Tehnika poole pealt viiendal kursusel telemehaanika, aga siis ootas ees juba praktika ja lõputöö.
TÖÖ ERIALAL JA TREENERINA
Automaatika ja telemehaanika eriala lõpetajad suunati peale lõpetamist tööle kas elektroonikaga või programmeerimisega seotud ametikohtadele. Mina läksin tööle oma diplomitöö juhendaja Enn Tõugu osakonda Üleliidulisse Elektrotehnika Teadusliku Uurimise Instituuti ehk „Pirita tee Instituuti“. E. Tõugu oli ka eriala vahetanud ja tegeles koos kaastöötajatega tehisintellekti loomise probleemidega. Programmeerimine käis sel ajal tervet
saali täitvale arvutile. Tööle asusin viimasel kursusel ja töötasin Instituudis inseneri, teaduri ja osakonna juhataja asetäitja ametikohtadel kokku 17 aastat. Peale E. Tõugu lahkumist Instituudist, tegeles osakond pooljuhtide projekteerimise automatiseeritud süsteemi väljatöötamisega. Inseneri töö kõrval õpetasin endiselt vabal ajal Malekoolis lapsi malet mängima. Aastal 1988. põhikohaga Malekoolis treenerina tööle asudes, ootas ees väga põnev muutusterohke aeg. Malelastega sai käia võistlemas Soomes, Rootsis ja Tšehhis. Samadest riikidest tulid lapsed ka meie turniiridele mängima. Selliseid võimalusi varem lihtsalt ei olnud. Ajad, asutused, töökohad, olid muutuste tuules. Palgad jäid ajale jalgu. Olin oma õpilastega saavutanud soovitud taseme. 1994. a otsustasin oma erialasele tööle tagasi pöörduda. Olin aasta-kaks Tarkvara Seltsi tegevjuht, viisime Eesti tarkvara firmad osalema CEBIT-94-le Saksamaale, korraldasime tarkvara firmadele seminare. 1996. a algul konkureerisin projektijuhi kohale Eesti Telefonis (Elion, nüüdne TELIA). Sain valituks koos ühe noormehega. Pidevas reorganiseerimises olnud Eesti Telefonis töötasin projektijuhi ja osakonna juhatajana kuni 2002.a, kui otsustasin omal soovil lahkuda ja asuda teenitud puhkusele.
EES OOTAS NÕMME HUVIKOOLI MALERING
Kaua ma kodus olla ei saanud. Eesti kabe suurkuju Heinar Jahu kutsus 2004. a. Nõmme Noortemajja appi malelastega tegelema. Samal aastal kohustuslikul pedagoogide koolitusel kutsus üks lapsevanem mind ka Lagedile maleringi looma. Lagedil sai lastele 5 aastat malet õpetatud ja 5 aastat Lagedi Kooli lahtisi meistrivõistlusi korraldatud. Võistlustel ei olnud osavõtumaksu, aga kõiki mängijaid ja saatjaid kostitati kringli ja maletordiga. 2006.a. Lagedi kooli noorem võistkond tuli 2006. aastal “Jõu” võistkondlikel meistrivõistlustel hõbemedalile. Lagedi põhikoolis õppis üldse 125 last! Lagedi Kooli maleringi võistkonnaga võitsime III koha
Eesti esimesel Eesti üldhariduskoolide male meistrivõistlusel. 2004. aastast olen Nõmmel maleringi õpetaja. Pedagoogi ameti kõrval on mul ka Eesti Olümpiakomitee vanemtreeneri kutse. Malemängu õpetamise kõrval olen ka suunanud huvilisi lapsi male kui spordi juurde. Nõmme Huvikooli endine kasvandik Georg Aleksander Pedoson on paljukordne noorte male Eesti meistrivõistluste võitja ja medaliomanik, Euroopa Liidu U10 meistrivõistluste võitja ja mitmekordne Euroopa noorte kiir- ja välkmale meistrivõistluste medaliomanik. Nõmme Huvikooli maleringi õpilane Aaron Rajandu on 2021. a. Eesti noorte male meistrivõistlustel neljast välja mängitavatest medalitest võitnud kolm kulda ja ühe hõbeda.
Peamine eesmärk on ikka kõik malehuvilised lapsed õpetada malet mängima. Mõni laps õpib paari kuuga põhireeglid ja käigud selgeks, teisel lapsel võtab rohkem aega. Mina ütlen, et olenemata eeldustest võivad kõik lapsed huvi püsimisel gümnaasium lõpuks heal tasemel malet mängida. Eraldi teema on male kui spordiga tegelemine. Aga see on nii igal spordialal. Mul on kaks last ja neli lapselast. Parajas vanuses olles on nad ka malet mängima õppinud, aga male on jäänud hobiks.
MIDA ANNAB MALE
Malega tegelemine annab lapsele juurde tänapäeval nii vajalikku püsivust, eesmärgi püstitamise oskust, järjekindlust, oma käikude tagajärgede ja vastase plaanide arvestamise oskust, malemängu lühikeste ja pikkade plaanide (taktika ja strateegia) püstitamise ja elluviimise oskust. Kõike neid oskusi on vaja ükskõik mis alal lapse tulevikus. Toon tihti lühida näite, et tänapäeval ollakse võimelised sünteesima ja välja töötama igasuguste omadustega materjale, aga unustatakse, mis nendest asjadest tulevikus edasi saab. Nii on ju juhtunud meid ümbritsevate kilede ja plastmassidega. Isegi mered sisaldavad neid kujul, mis ei võimalda neid veest eraldada. Iga sinu sammul (käigul) on tagajärg, mida on vaja ette näha!
Male oli ja on jäänud mängude kuningaks. Ega asjata ei ole malemäng võetud teadlaste poolt tehisintellekti loomise aluseks. 90-ndate algul, kui personaalarvutid tegid oma võidukäiku, kartsin et noored lapsevanemad hakkavad malet alahindama. Pelgasin, et maleoskus jääb järjest haruldasemaks. Õnneks arvuti taga istumine malet ei asenda ja lastevanematel on endiselt huvi õpetada lastele malemängu. Ka täiskasvanud on minu poole pöördunud sooviga õppida malet mängima. Oleks tõesti kurb kui eelmisel sajandil Paul Kerese hiilgava malekarjääri taustal lausa rahvusmänguks muutunud male oma koha harrastusena täiesti kaoks. Kui kõik agressiivsed inimesed mängiksid laua taga malet, siis ei oleks ju sõdu! Nii juhtus ka legendis kahe kuningaga, kellele Tark mõtles välja malemängu nende sõdadest räsitud kuningriikide päästmiseks!
“Male on vormilt mäng, sisult kunst ning mängu valdamise raskuse tõttu teadus.” Nii on lühidalt ja väga tabavalt iseloomustanud malemängu maailmameister T. Petrosjan. Malemängu õppimisel alustatakse tutvumisega male vormilise küljega, aga pidev malelise mänguoskuse arendamine viib mängijat lähemale male kunstilise ja teadusliku poole tunnetamisele ja koos sellega suureneb rõõm hästimängitud malepartiist.
Tulge kõik õppima ja mängima malet!
Maleõpetaja ja EOK vanemtreener