Persoonilugu: Taavi-Mats Utt

Inimesed on siiski järjest tähtsamad

Tallinna Nõmme Huvikooli sees toimetab veel üks kool – plokkflöödikool. Räägime juttu meie ühe plokkflöödiõpetaja Taavi-Mats Uttiga.

Taavi-Mats, kust sa pärit oled? Oled sa maa- või linnalaps?
Sünnikodu mahtus Tallinna linnamüüri sisse. Tegelikult oli see füüsiliselt ruumilt veel ahtam, sest Harju tänava majal number 1 oli vahva sisehoov. Seal ma siis kasvasin, koos maja lastega. 

Mida mäletad ilusat ja helget oma lapsepõlvest? Mida kurba ja rasket sellest ajast?
Lapsepõlv on enamusel meeles kaunina ja seda ka siis, kui tegelikkus tagantjärgi keeruline tundub. Ma ei suuda meenutada erilisi muresid ja seeläbi on mälestused selgelt päikeselised. 

Milliseid mänge võtsite ette või milliseid väikseid rumalusigi tegite?
Mängude skaala oli õige lai. Poistega poiste omad, tüdrukutega mängisin ka lustiga nukkudega. Rumalusi – vaevalt me üldse midagi mõistlikku tegime. Mu ema töötas õena ja ta ujutati üle assortiišokolaadiga. Lõikasin siis kommidel žiletiga põhja alt ja asendasin sisu pipra ja sinepiga. Põnev oli vaadata, kuidas külalised sellisele suutäiele reageerivad. Viril naeratus ja käsi kohvitassi haaramas. Adekvaatselt käitus vaid üks teatraal, kuid kuna ta ikka aeg-ajalt räuskas, ei pälvinud see minu õnneks erilist tähelepanu. Meie korter oli omamoodi kui läbikäiguhoov ja aega, kus kedagi külas ei olnud, ma väga ei mäleta. 

Kelleks tahtsid lapsena saada?
Ega ma seda ise mäleta, kuid 21. kooli esimeses klassis olla ma samale küsimusele vastanud, et pätiks nagu mu vanem vend. Ilmselt varajase kuulsusejanu tõttu lisasin, et siis tunnevad mind kõik. Edasises elus ei ole ma siiski enam nii suuri plaane teinud, vaid pigem naudin protsessi.

Millistes trennides või huviringides käisid?
Lapsena mängisin pisut tennist. End Evald Kree õpilaseks pidades tema aktsiad muidugi ei tõuse, kuid mulle oli ta tähtis. Hiljem tulid ka pallimängud. Lapsena oli mul küllalt suur loodusehuvi. Suurendusklaas oli sõber ja ühteviisi põnevad olid õied ja putukad. Siis aga läksin Tõnismäel olnud Loodussõprade majja ja see oli viga. Inspiratsioon miinusmärgiga… Vastasel korral oleks palju võinud teisiti minna.

Kas mäletad mõnda armsat õpetajat, juhendajat, kes määras sinu edasises elus midagi?
Mõjutajaid on olnud muidugi palju, kuid kõige tähtsam on olnud esimene plokkflöödiõpetaja, Heino Jürisalu. Olgugi, et tagantjärele võib selles õpetuses üht-teist küsitavat leida, siis oma ajalises kontekstis oli see siiski suurepärane. Muhedus ja säde silmis on unustamatud. Tee kogust, mis selle sõbralikus kodus aastate jooksul jõime, võib mõõta vist tsentneritega.

Kus koolides sa oled õppinud?
Esimesed kaheksa klassi 21. keskkoolis ja edasi 2. keskkoolis (praegune Reaalkool). Järgnesid Otsa kool ja Haagi Kuninglik Konservatoorium.

Mis eriala omandasid?
2.keskkoolist sain autoremondi lukksepa kutse… Otsa koolis ma plokkflööti (see eriala tuli palju hiljem) õppida ei saanud ja seepärast mängisin oboed. Diplomile oli kirjutatud orkestrant, puhkpilliorkestri dirigent ja õpetaja. No see ei kõlanud enam mitte nii absurdselt kui autoremondilukksepp, kuid siiski…

Haagis sain lõpuks õppida seda, mida tahtsin – plokkflööti. Sain ka barokk-oboe tunde ja õppisin Fumitaka Saito juures eraviisiliselt 18. sajandi plokkflöötide kopeerimist. Koolist sain veel lisaks varajase muusika õpetaja sertifikaadi.

Kuidas sa Haagi sattusid?
Wilbert Hazelzet andis Haagis barokkflöödi kursusi ja Reet oli sellest õpetajast vaimustuses. Tema oli esimene. Kuna minul oli “spioon” ees, siis läks mul kõik lihtsalt ja aasta pärast sõitsin järgi. Väike segadus oli pilliga. Esmalt võeti mind plokkflöödiklassi ja hiljem tegin eksami barokkoboega. Nad ei lubanud esimesel aastal kahel erialal õppida. Esimesel koolipäeval ei leidnud ma end plokkflöödiõpilaste nimekirjast, kuid olin barokkoboe õpilane. Pärast oli siiski teistpidi. Normaalsed inimesed käisid sellel ajal välismaal raha teenimas, kuid meie siis kulutamas… 

 Kes on Fumitaka Saito ja mida tähendab plokkföötide kopeerimine?

Fumitaka Saito on sündinud Tokyos. Ta teadis juba 14-aastaselt, et tahab saada plokkflöödimeistriks. Selleks tuli sõita Euroopasse. Esmalt õppis ta plokkflöödimängu Saksamaal ja hiljem kuulsas Schola Cantorum Basiliensises. Solistidiplomi sai ta Amsterdami Konservatooriumist. Peale mõnda konkursivõitu võis alustada pillide tegemist. Tänaseks on ta hinnatumaid barokkplokkflöötide meistreid.

Vana pilli kopeerimine aga tähendab esmalt väärt originaalpilli leidmist ja mõistmist. Sellele järgneb tema mõõtmine ja tegemine moel, kus ei tehta teadlikke muudatusi ja võimalusel kasutatakse samasuguseid materjale ja ka tehnoloogiat. See on tähtis, sest õnnestunud koopia on justkui õpetaja, mis viib meid möödunud aegade esteetikani.

Kui varajasest ajast mäletad sa muusikat oma elus? Kas sinu kodus oli palju muusikat?
See oli aeg, kus seltskonnas laulujoru ajamine oli täiesti normaalne. Mu emal olid omal ajal seoses N-Liidu tulekuga katkenud lauluõpingud Tartu muusikakoolis Udu Topmani klassis. Eks tema hääl siis teistest pisut üle kippus kostuma. Pean tunnistama, et isegi pisut häbenesin seda, kuid ilmselt oleks ta võinud vähemasti Vanemuise operetis särada küll. Minu õest, Tiina Mattisenist sai muusikateadlane. Nii tema, õemees kui kõik nende sõbrad muusikakeskkooli ja konservatooriumi päevilt tõid muusika meile otse koju kätte. 

Kirjelda oma muusikalist kasvamist?
No see on kõike muud kui tavapärane. See, et mu isa hakkas mind väga varakult teatrisse ja kontsertidele kaasa võtma, võib tunduda ju tavalisena, kuid see maht oli tähelepanuväärne. Iga nädal õige mitmel õhtul ja aastaid. Saatuslikuks sai ansambli Consortium kontsert Kadrioru lossis, kus Aago Rääts mängis Telemanni plokkflöödisonaati. Olin siis ehk 15-aastane ja minu soovi muusikaõpingutega alustada võeti küll heasoovlikult, kuid pisikese irooniaga. Peale paari aastat eratunde läksin ilma lastemuusikakoolis õppimata Otsa kooli. Kui pillimängu kogemus puudus, tuli kõne alla üks „kõige lihtsamatest“ pillidest – oboe või metsasarv. Kuna mind huvitas varajane muusika ja plokkflöödimäng, siis ega mulle sealt just palju külge ei jäänud. Lasime oma seltskonnaga akadeemilise ringkonna üle, kuhu kuulusid ka meie õpetajad, laia naeru. Sujuvalt jättes end ilma sellest, mida sealt siiski õppida oleks võinud. Eks siis iseseisvalt tuli hiljem rohkem teha.

Millised õpetajad on su elu mõjutanud ja miks? Mida sa nendes eriti hindad?
Peale Jürisalu mul Eestis õpetajatega väga vedanud ei ole. Küll on mind inspireerinud muusikud ansamblitest Viljandi Linnakapell, Linnamuusikud ja Väike Ring. Nende juhid, Tõnu Sepp, Taivo Niitvägi ja Peeter Klaas on küll need, keda saan enda õpetajateks pidada. 

Minu armastatud õpetajate hulka kuulub kahtlemata plokkflöödi virtuoos Eva Legêne. Ta nägi kõvasti vaeva, et meid Reedaga (autori märkus: Reet Sukk – Taavi-Matsi abikaasa, Nõmme huvikooli plokkflöödiõpetaja) enda juurde õppima saada. Tegime eksamid ära ja olime vastu võetud Indiana Ülikooli. 18 000 USD aastas inimese kohta oli aga aastane õppemaks ja hoolimata meie kõigi pingutustest, me sinna paraku ei jõudnud. Hea annuse eneseusku lisas see siiski. Eelnev kogemus Indiana Ülikooliga julgustas otsima uusi võimalusi. Hollandiga oli juba lihtsam.  Tagasivaatavalt on ehk isegi hea, et nõnda läks. Haag oli paradiis. Sellel aastal õppis varajase muusika osakonnas 120 õpilast üle ilma. Loomingulised piirid puudusid. Jeanette van Wingerden, Wilbert Hazelzet, Ku Ebbinge olid need, kes erialaliselt enam andsid. Peter van Heyghen õpetas asju laiemalt nägema ja teooriaid praktikasse rakendama.

Kuidas nad sind juhtisid sinu muusikalise eneseleidmise teel?
Lõpetasin õpingud Hollandis eelmise aastatuhande lõpul ja seepärast ma erilist eneseleidmist ei vajanud.

Milliseid muusikalisi saavutusi oma elus pead oluliseks?
Ma säästan pikast maailma vägevate loetelust, kellega on mul olnud privileeg koos musitseerida, ja ka geograafilisest nimekirjast, kuhu „kontsert-turism“ on mind viinud. See on normaalne ja teisiti ei saaks see olla. Võiks ju uhkustada sellega, et mitmetest õpilastest on saanud väga tuntud muusikud, et minu juhendatud ansambel on võitnud maailma prestiižeima varajase muusika konkursi Brügges jne, kuid hoopis enam hoolin sellest kui lastel, kellele teiste muusikaõppeasutuste uksed jäävad suletuks, teevad oma esimesi edusamme ja kui silm särab. Ka see, et Plokkflöödikooli on leidnud tee mitmed täiskasvanud, on samuti vahva.

Kuidas sattusid Nõmme Huvikooli?
Olime pikki aastaid vedanud Plokkflöödiühingut ERTA-Estonia. Lootsime, et meie teadmistest ja oskustest on rohkem kasu, kui tegeleme õpetajate kvalifikatsiooni tõstmisega. Paraku oli seis selline, et ametlikult plokkflööti muusikaakadeemias õppida ei saanud ja enamik õpetajatest olid inimesed, kes ei saanud oma põhipillil täit koormust. Muusikakoolide direktorid soovitasid siis õpetada plokkflööti… Osad õpetajad olid motiveeritud, kuid mitte kõik. Ma kardan, et mina keskmist vanust oluliselt ei tõstnud. Aja jooksul selgus, et muutused on aeglasemad, kui tahaks. Seepärast otsustasime kutsuda suvistele plokkflöödikursustele ka õpilased. See andis õige hea ülevaate Eestis toimuvast. Silma jäi Nõmme õpetaja Maire Tamm ja tema terve musitseerimise rõõmuga õpilased. Meile tuli Maire lahkumine väga suure löögina. Mäletasin tema õpilasi ja kui Nõmme Noortemaja (nii oli siis selle koha nimi) otsis veel kolm kuud peale õppetöö algust õpetajat, otsustasin nad võtta. Esialgne plaan oli selline, et lähen lihtsalt ainult nendega edasi. Kuna õpetan plokkflööti ka Otsa koolis, pean end siiski ka tegevmuusikuks ja teen pille, siis ei olnud mul seda kohta sugugi vaja. Siis aga selgus, et tegu oli paigaga, kus oli võimalik teha umbes seda, mida arvan inimese arenguks hea olevat. See inspireeris.

Kui kaua juba siin õpetad?
2016? 2017?
Plokkflöödikooli tegime aga 2018. Olen veendunud, et muusika peegeldab oma olemuselt ühiskonnas toimuvat, kuigi meile, muusikutele, ilmselt meeldiks mõtelda teisiti. Muusikakoolide süsteem on peaasjalikult mõeldud muusikaakadeemiale järelkasvu tarvis. See omakorda on koopia Prantsuse Konservatooriumist, kus on Moskvas ja Leningradis vinti peale keeratud. Sellest ajast on aga ühiskonnas palju muutunud. Muusika algõpetuse süsteem on aga üldjoontes sama. Selle süsteemi tulihingelised kaitsjad viitavad sellele, et kõik süsteemivälised muusika õppimise kohad tegelevad pigem lapsehoiuteenuse või kunstilise isetegevusega. Sellega ei ole võimalik nõustuda. Vastuoksa. Ühiskond on muutunud ja me peame väärtustama õpilaste aega. Õpetame seda, mis tarvilik ja inspireeriv. Alustasime äsja neljanda rahvusvahelise varajase muusika festivali Tallinn feat. Reval ettevalmistusega. Väga paljud fantastilised esinejad tulevad Šveitsist või Hollandist. Arvestades nende riikide muusikaõpetuse traditsioone, ei tohiks neil üldse elukutselisi muusikuid olla. Mõtlemise koht. Meie oleme seda pikka aega teinud ja kombineerime asendamatut individuaalset õpetust ansambi- ja grupiõppega. Selle jabura aja tõttu on osa ideedest jäänud paberile, kuid isegi praeguses seisus on palju nauditavat. 

Meenuta palun toredaid juhtumeid lastega, oma tundidega, huvikooliga.
Toredat on palju. Seda on ehk imelik öelda, kuid õpilastelt on palju õppida ja seda püüan ma ka jõudumööda teha. Ehk käib mingil määral ka vastupidine protsess. Kaugelt vaadates on kõik rohulibled ühesugused, kuid lähemalt uurides ei leia me kahte ühesugust. Mis siis veel inimestest rääkida! Individuaalne lähenemine on võti ja vahel see ka õnnestub. Võiks ju loota oma pikaajalisele kogemusele, kuid respekti ei saa nõuda, vaid see tuleb iga lapse puhul uuesti välja teenida.

Mida pead tähtsaks õpilasega tundi andes?
Kui alustada sellest, et õpetaja on õpilase jaoks, siis on loodud hea eeldus edaspidiseks. 

Mida tahad edasi anda?
Õpilasele tahaks edasi anda uudishimu. Me ei saa kedagi õpetada, kuid saame luua õppimiseks sobiva keskkonna. 

Mida lapse juures saavutada?
Ehk seda, et ta kogeks positiivset muusikapuudutust. Pikemas vaates aga nende muusikalist iseseisvumist.

Mille peale lähevad sinu tundides lastel silmad särama?
Kindlasti siis, kui nad saavad osa millegi kauni sünnist. Katsume rõõmustada ka väikeste asjade üle.

Mida annad ja mida saad seda tööd tehes?
Ju see on ikka energia vahetus. Väsimuse korral peaks hakkama vilkuma mingi tuluke. See on kahepoolne.

Millised inimesed annavad sulle jõudu?
Ma hindan väga neid, kes on avatud ja jõudnud mingil alal kaugele. Rõõmsameelsed ullikesed mind ei paelu.

Millised inimesed sind inspireerivad?
Ilusad, sisemiselt ilusad.

Kust ammutad oma inspiratsiooni?
Teadlikult ma inspiratsiooni ei jahi. Luugid püüan aga lahti hoida ikka. Vahel hakkavad asjad liikuma mingist päris pisikesest detailist.

Mõned väiksed faktid sinu pereelust.
Pereelu on teadagi ohus. Reet Sukk tegeleb samade asjadega, lihtsalt pisut kõrgemal tasemel ja piir puhke- ja tööaja vahel hägustub. No on ju vahva ka, kuid eks seal ole omad ohud. Iseäranis võivad kannatada isiklikud lapsed.

Mis on sinu elus praegu tähtsad asjad peale muusika?
Inimesed on siiski järjest tähtsamad. Need vist ei ole küll asjad…

Mida sulle meeldib teha vabal ajal? Hobid?
Sellele ei ole lihtne vastata, sest tööaeg on ainult tundide andmise aeg. Kui lisada juurde teised tegevused, mis kaugelt ja kissis silmadega vaadatult on samad, ehk seotud muusikaga, siis kus on see vaba aeg? Kui teen tööd vabatahtlikult, siis mis aeg see on? Hobi korras tegin eelmise aastatuhande lõpus endale ja Reedale mõned pillid. Viimased viisteist aastat ei ole olnud ühtegi hetke tellimusteta. Praegu on optimistlik ooteaeg kaks aastat. On see hobi? Oli, võeti ära. 

Kalapüüdmine vististi ei ole tõesti muusikaga seotud. Vahel harva olen ka tugitoolisportlane. Siis kui näidatakse snuukerit või sumo. Ja kui Kanepi mängib, siis teda vaatan ka. Tema puhul ei ole mäng iial läbi enne seda, kui ta läbi saab. On ta ju võimeline hiilgava seisu maha mängima ja välja tulema kõige uskumatumast kaotusseisust ja seda hoolimata vastase tasemest.

Mida pead oma praeguse elu kõige suuremaks saavutuseks?
Mul ei ole suuri saavutusi ja selles suhtes olen endaga rahu teinud. Tunnen heameelt, et saan plokkflöödiansambliga Gamut Consort mängida 16. sajandi muusikat, mida armastan. Cantores Vagantesega oleme koos musitseerinud üle kolmekümne aasta. On pisut tundide andmist ja kursuste tegemist. Vahel mõned raadiosaated, festival Tallinn feat. Reval, mõni kirjatükk. See suhteline iseseisvus ja tasakaal annab jõudu. 

Millest unistad? Mille poole püüdled või mida tahaksid veel saavutada, teha?
Ma olen küllalt kindel, et meie suurim ressurss on inimesed. Nendega on küllalt hästi. Plokkflöödikoolis on neli õpetajat ja üheskoos saaks teha palju. On vaja muuta keskkonda. Mul on hea meel, et viimastel aastatel on Nõmme Huvikoolis toimunud üldise õhkkonna paranemine ja ma hindan seda. Teisalt on aeg liikuda edasi. Meie koolil on kasutada ansamblijagu renessanssplokkflööte, hiljuti ostsin kaks klavessiini ja oreli. See võimaldaks avada vanade klahvpillide eriala, kus koostöö plokkflöötidega, ja ka teiste pillidega, saaks täiesti uue taseme. Mõistlik oleks teha pilliõppuritele midagi eelkooli sarnast, mille käigus oleks võimalik tutvuda erinevate pillidega, koos laulda ja löökpille mängida. Laulmisest veel – see võiks siiski olla ka instrumendimängijale harjumuspärane tegevus. Meie noored ei ole tihti heas füüsilises vormis, pillimäng aga võib kergelt viia sundasenditeni. Lahendus on lähedal, Alexanderi tehnika õpetaja elab Nõmmel. Väikesed koorid oleks abiks. Süsteemsem lähenemine koos individuaalsemate valikuvõimalustega aitaks viia taset edasi. Nõmme Huvikoolist on kadunud sõna „noorte“. Hea plaan – pakume siis midagi ka meie suunas. Kuidas oleks muusikakuulamise õhtud tee ja kommentaaridega ajaloolisest esituspraktikast? See on vaid osa mõtetest, järgmised sammud või nii. Ma loodan, et praegune teatav seisak on seostatav covidist tulnud keerukustega ja me saame koos edasi minna. Pole mõtet raisata aega vana lammutamiseks, vaid tahaks tegeleda uue ehitamisega. See võiks saada uueks normaalsuseks.