Persoonilugu: Romet Osipov

“Lapsena unistasin jalgpalluriks saamisest…”

Romet, kas sa oma muusikaarmastuse oled saanud lapsepõlvekodust?
Sündisin ja elasin lapsepõlves Kilingi-Nõmmes. Mu vanemad tegelevad mõlemad muusikaga, nii sain ma kodust ka muusikapisiku külge. Kodus mängiti alati klaverit ja kitarri. 7-aasasena alustasin Kilingi-Nõmme Muusikakoolis klaveriõpinguid ja lõpetasin ka selle 2003. aastal.

Kas sinu jaoks olid siis edasised muusikaõpingud asjade loomulik käik?
Esialgu peale lõpetamist ma ei tegelenud muusikaga mitu aastat, vaid olin huvitatud rohkem jalgpallimängija karjäärist, nagu ikka paljudel poistel tol ajal oli. Kaks aastat peale muusikakooli hakkas mind huvitama kitarrimäng ja hakkasin sellega iseseisvalt tegelema. 2003. aastal lõpetasin Kilingi-Nõmme Muusikakooli klaveri erialal. 2008. aastal peale Kilingi-Nõmme Gümnaasiumi lõpetamist asusin õppima Viljandi Kultuuriakadeemiasse jazzmuusika kitarri erialale, mille lõpetasin 2013. aastal. 2019. aastal lõpetasin Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia klassikalise kitarri interpretatsioonipedagoogika eriala magistrantuuri. 2015. aastast olen kitarriõpetaja Tallinna Nõmme Huvikoolis.

Kas kitarristi karjäär oli sinu lapsepõlve unistus?
Lapsena unistasin jalgpalluriks saamisest, hiljem tahtsin saada rokk-kitarristiks, mida ma ka tänapäeval olen. Kitarrimängu juurde viisid mind kodune muusikaline taust ja lisaks maailmakuulus kitarrist John Frusciante, keda esimest korda kuulsin 15-aastaselt. See inspireeris mind kitarri kätte võtma. Muusika on alati olnud minu jaoks olulisel kohal, et ennast väljendada ja hingeliselt välja elada. 

Mida soovid kitarritundides lastele edasi anda?

Tahan õpilastele anda tunnis edasi indu ennast väljendada musikaalselt. Ometi on muusika näol tegemist loomungulise eneseväljendusega. On suur privileeg osata mängida mõnda pilli. Selleks ei pea olema ainult kitarr. Hea kontakti saavutan õpilastega usaldusliku koostöö loomisega. Pillimäng aitab õpilasel tulevikus olla loominguline, innovatiivne ka teistes eluvaldkondades.

Millised inimesed annavad sulle jõudu ja inspiratsiooni?
Ema ja vanaema. Olen tänulik oma emale, et lõpetasin muusikakooli. See oli oluline etapp lapsepõlves ja tänu sellele olen jõudnud just siia, kus ma olen muusiku ja kitarristina.

On sul veel unistusi või hobisid peale muusika?
Muusika on mu elukutse kui ka hobi. Muuks tegevuseks väga aega ei jää. Palju olen harrastanud tervisesporti ja elan kaasa Eesti Jalgpallikoondise elule. Olen koondise suur fänn.

Enda suurimaks saavutuseks pean karjääri kitarristina, poleks uskunud et minust saab professionaalne kitarrist ja edukas kitarri pedagoog. Edasine eesmärk on pakkuda inimestele rõõmu muusika näol. Unistan praeguse enda bändi edukast karjäärist, mille nimel bändikaaslastega palju vaeva näeme. Meie muusikat lastakse raadios, oleme käinud televisioonis. Jätkame unistuste realiseerimist saada tuntumaks ja anda palju kontserte üle Eesti.