Persoonilugu: Lada Mehikas

Lada, me kõik tunneme sind kui sooja ja läbinisti energilist inimest, kelle südames suur ja eriline koht on lastel ja loomadel. Palun räägi endast, mis on sind vorminud selliseks inimeseks, kes sa oled pragu ja kuidas sa sattusid meie Nõmme Huvikooli?

Sündisin Venemaal Tšukotka poolsaarel sõjaväelasest isa ja medõest ema perekonda, mõlemad puhastverd eesti inimesed. Isa oli saadetud kaug-põhja teenistusse ja vastne abikaasa sõitis muidugi kaasa. Ugolnõje Kopi külas, kus elasime, oli vaid üks kahekordne puumaja – sõdurite kasarmu. Kõik teised majad, üsna vastu maad ehitised, mattusid burgaa ajal üleni lume alla. Sõdurid ronisid siis kasarmu teise korruse akendest välja ja asusid korstnasuitsude järgi väiksemaid elumaju üles otsima ja välja kaevama. Mu ohvitserist isal oli küll oma koerte-rakend, aga minul neist loomadest suurt rõõmu polnud – suurem osa aastast oli Tšukotkal nii külm, et väikseid lapsi õue ei viidudki. Varsti toodi mind kliimapagulasena ära Eestisse – ei suuda ikka valge inimese laps tšukši kombel vaid põhjapõdraliha ja hülgerasva peal üles kasvada. Tollest ajast saati ei meeldi mulle talv ega külm, aga liha söömine jäi külge.

Eestisse jõudsin kevade lõpul ja terve suve veetsin maal. Ja nii edasi kõik suved maal kuni algklasside lõpuni. Küll Peri kooli õpetajast vanaema juures Võrumaal, küll vanaisa õdedega Lahemaa servas Loobu jõe ääres. Tol ajal lubati lapsi veel omapäi loodusesse lonkima. Nii ma siis uurisingi metsaservi, nurmi ja põllupeenraid ning kõiki neid, kes seal elasid. Veidi mängisin teiste lastega ka, aga taimed ja putukad olid esialgu põnevamad. Vanatädi õpetas mind noaga puust mänguasju vestma – tegin endale igal suvel korraliku kolhoosikarja jagu lehmi, sigu ja hobuseid. Varasest lapsepõlvest on meeles veel metsmaasikaid täis raiesmikud, mannergutega metsa-allikalt joogivee toomine, mulksuvad pihlaka koduveini pudelid kambris, varahommikuselt lüpsilt sooja ja vahutava piima ootamine, suve esimeste martsipani-õunte maitse ja väga palju muud ilusat. Veidi vanemaks saades ei pääsenud ma tavalistest maalapse-ülesannetest nagu porgandite harvendamine, sibulate rohimine, kapsaste kastmine, mesilassülemite valvamine jms. Sinna vahele jõudsin ujuda ja kalal käia, vanaema sigadele üle aia hüppamist õpetada ja kolhoosi talli tööhobustega sõbruneda.

Juba enne kooli sain endale ka esimesed oma loomad: Tartu Ülikooli laboratooriumist kaks merisiga. Enne seda olin aeg ajalt oma hoole alla võtnud järvest püütud mudamaime ja mudakukkesid, aga need lasin mõne päeva möödudes jälle vette tagasi. Mu merisead langesid kahjuks samal suvel kanakulli saagiks. Järgmine oma loom oli valge angooraküülik, kelle jaoks toidu varumine ja kellelt karvade kitkumine oli minu ülesanne. Aitasin vanaemal lambalõnga küülikukarvaga korrutada – sellest lõngast tehtud sokid, kindad ja sall olid tõesti pehmed ja mõnusad kanda. Tegelikult on hämmastav, kui palju noor laps jõuab märgata ja läbi elada, päevad on nii tohutult pikad ja iga päeva sisse mahub nii palju elamusi! Mul oli põnev lapsepõlv, aga tundub, et suurem osa põnevusest jäi suvesse. Ülejäänud kuud aastast möödusid linnas ja olid nagu ettevalmistus päris eluks – järgmiseks suveks maal.

Siiski-siiski, ka linnas oli huvitavaid tegevusi. Meie lasteaia kojamehel oli suur hundikoera moodi elukas, kes lastega leebe ja sõbralik ning lastel lubati teda paitada. Seesama onu ja mõned kasvatajad rajasid lasteaia taganurka peenramaa, kus lapsed said taimede arengut uudistamas käia. Miskipärast mäletan ma sealt ainult maisi. No jah, kõik ülejäänud söögitaimed olid ju meil maakodudes peenramaal olemas. Hiljem käisin teises lasteaias, kus polnud ei aiamaad ega koera, aga oli asfalt ja sai jalgrattaga sõita. Veel oli linnas tore mardikaid tikutopsi koguda ja neid siis naabritüdruku tikutopsis olijatega võrrelda. Tuppa selliseid loomi ei lubatud ja nii lasime nad igal õhtul peale võrdlemist jälle vabaks. Sügisene õunte korjamise aeg oli ka tore. Elasin Pelgulinnas 12-korteriga puumajas, kus maja taga vana õunaaed. Sügisel korjati valmimise järjekorras õunapuud tühjaks ja siis olid laste nobedad näpud suuresti abiks, sest õunad jagati võrdselt korterite vahel ära. Tekitasime 12 võrdset õunahunnikut keset õue ja iga pere viis oma jaod oma keldriruumi. Keldri lõpus oli pesuköök ja vannituba. Vannitoa kasutamiskorrad olid samuti korterite vahel ära jagatud. Enne vanni minekut pidi puude või briketiga vanni-ahju kütma, et sooja vett saada. Seal majas oli mul ka väga tore pensionärist naabritädi, kes mind lapsena vajadusel hoidis. Tema mees oli jahimees ja fotohuviline. Neil oli fotode ilmutamiseks pimik – punane valgus ja valgele paberile ei-kuskilt ilmuvad pildid, see oli põnev! Veel oli neil suur akvaarium, mille juures mul lubati pikalt istuda. Aga mis kõige tähtsam: neil oli puhtavereline inglise setter, Reku nimeks. Selle koeraga sain palju mängida ja mürada, mõnikord isegi koos naabritädiga tänaval Rekuga jalutamas käia. Aga kuna Reku oli töötav jahikoer, siis naiste kätte teda kuigi tihti ei usaldatud.

Koolitee algas 46. keskkooli kunstiklassis, kuhu oli suur konkurss ja lapsi võeti vastu katsetega. Praegused lapsed on harjunud, et kooli saamiseks tuleb erinevaid katseid läbida, tol ajal oli see aga midagi täiesti uut. Meile jutustati 2 lugu ja meie pidime nende lugude järgi pildid joonistama. Minu keskkooli lõpudiplomil seisab märge: õppis 11 aastat süvendatult kujutavat kunsti. Päris kunstnikuks ei tahtnud ma kunagi saada, aga eliitklassis õppimine oli tore, sest seal oli palju omanäolisi ja keskmisest tõrksamaid isiksusi koos.

Oktoobrilapse aeg möödus maastikumängude ja rühmaõhtutega, pioneerina osalesin igal võimalusel orienteerumises ja telklaagrites. Meie koolil, mis ise asus Pelgulinnas, oli Kaberneeme küla vanas koolimajas oma staap. Kaberneeme mändide all olen lugematuid kordi telklaagrites olnud: pioneerimaleva laagrid ja kunstiklassi laagrid ja laulukoori laagrid ja komsomolilaagrid. Minu kooliajal oli Kaberneeme tilluke kõrvaline kaluriküla, kuhu pääsemiseks pidi piirivalvest luba taotlema. Randa tohtis minna ainult päevavalges, öösel patrullisid rannas piirivalvurid. Kuigi meil oli rangelt ära keelatud öösel üle kontroll-riba astuda, kippusime seda ikkagi tegema. Narrisime sõdur-poisse, kes merepiiri valvasid. Raskes varustuses ja suurte saabastega ei jaksanud nad paljasjalgsetele marakrattidele järgi joosta. Eks päeval pidid õpetajad kordonis meie pahategusid tasandama. Aga mõlemalt poolt oli asi tegelikult üsna leebe, mingit suuremat pahandust ei mäleta. Eks sõduritelgi oli vaikses Eesti rannakülas igavamast igavam elu, me tegime selle siis vähe huvitavamaks. Siiski, kord ööhäire ajal panid suuremad poisid malevanõukogu esimehe, tema enda nõusolekul muidugi, kotti ja tõstsid keset vastselt ära riisutud piiririba. Selle peale muutus muidu rahulik kordoniülem kurjaks.

Miks kirjutada lapsepõlvest nii pikalt ja palju? Sest me kõik tuleme lapsepõlvest. Sellest, kuidas ja mida me õrnas eas kogeme, sõltub inimese edasine saatus, sõltub nende inimeste heaolu, kellega me oma tulevases täiskasvanu-elus seotud saame olema. Usun, et kõik inimesed mäletavad oma lapsepõlve, mõned lihtsalt tahavad need mälestused kuhugi sügavale ära peita. Ju siis selleks on oma põhjused. Mina elan oma lapsepõlvega väga sõbralikult koos, toonased mõtted ja tunded aitavad mul ilmselt paremini mõista lapsi, võib-olla ka täiskasvanuid. Ma arvan, et inimesed, kes noortega tegelevad, peaks ka ise suutma mõelda nagu noor või nagu laps. Nad peaks mäletama neid tundeid, mis neid valdasid, kui kõik ümberringi tundusid nii suured ja targad, et väike inimene seal keskel ei saanud kuidagi aru, mis tast tegelikult tahetakse.

Minust ilmselt tahetakse, et ma jutustaks, kuidas must sai loodusringide õpetaja. Sellesse punkti kohalejõudmine võttis kõvasti aega. Aga algtõukeks oli 50 aastat tagasi Noorte Naturalistide Keskjaam, väike puumaja keset iidset parki praeguse rahvusraamatukogu koha peal. Hakkasime pea terve kolmanda kunstiklassiga seal ringides käima. Noorte naturalistide jaamad moodustati käsu korras üle nõukogude liidu. Pean tunnistama, et see oli üks väga õige käsk, kuigi ajendatud valest ideest. Natikas – suupärane lühend asutuse pikast nimest – õpetati lastele läbi praktika loodust tundma. Natikal oli suur katseaed sealsamas kesklinnas ja teine Löwenruh`s, korralik kasvuhoone ja soliidne loomade kogu. Kogusse kuulus muidugi hulk põnevaid topiseid, aga veel põnevamad olid päris loomad. Peale tavaliste küülikute, merisigade, hamstrite jms elas seal ka üks pärdik ning õues nutriad ja rebased, kord lühikest aega isegi karupojad. Natika õpilasi sõidutati bussiga ekskursioonidele ümbruskonna looduskaunitesse paikadesse – Keila ja Jägala juga, Muuga kabelikivi jms. Tublimad said osaleda pikematel sõitudel üle vabariigi ja looduslaagrites, parimaid uurimustööde kirjutajaid premeeriti reisidega teistesse liiduvabariikidesse. Kahjuks hävis see maja tulekahjus, ringid hakkasid tegutsema üle linna erinevates kohtades, loomi enam ei olnud ja kogu kaunis lumm minu jaoks hajus. Ma ei kannatanud oodata, kuni asutus taas üles ehitatakse ja leidsin endale uue väljundi hipodroomil. Sinna ei olnud küll ametlikult lastel asja, aga kuna ma olin nõus tallimeeste eest töö ära tegema, siis lasti mul seal ringi liikuda, hobustega toimetada ja lubati isegi traavlitega treeningsõitu teha.

Juba veidi varem olin hakanud tegelema allvee-spordiga. Usun, et asjad lihtsalt juhtuvad, nagu nad peavad juhtuma. Tol ajal olid Tallinnas ainult mõned siseujulad ja sinna löögile pääsemine väga keeruline, aga mulle väga meeldis ujuda – olen ju kalade tähtkujus sündinud. Kuskilt sain teada, et meremeeste ujulas moodustatakse allvee-ujumise treeningrühm. Paari aasta pärast oli ujumine juba kõrvaline, aga ma kuulusin ihu ja hingega Eesti NSV Vabariikliku Noorte Meremeeste Klubi ridadesse. Õppetöö toimus Paljassaare sadamas endisel sõjalaeval „Koit“, praktikat saime Muhumaal Simistes merelaagrites. Meri ja purjekad, rannakadakad ja paadivalves noored lõkke ümber – no mida sa hing veel elult võid tahta!

Aga asjad läksid veel paremaks – minu ellu tulid koerad, „Kodulinn“ ja malev! Esimese koera, musta kuningpuudli Antari, sain 15-aastaselt. Sellest ajast on mind alati saatnud üks kuni mitu koera. Koertest ma parem ei hakka kirjutama, kõik mu koerad vääriksid igaüks eraldi raamatut ja koeri on mu elus olnud kümneid. Kirjeldamatu on see tarkus, mida koerad inimesele annavad, kui inimene vaid tahab vastu võtta. Ega vastuvõtmine alguses kergelt tule, noor inimene peab ennast ikka loomast targemaks. Ajapikku silmad avanevad, kõrvad hakkavad kuulma ja mõtted annavad ruumi tunnetamisele. Kahjuks pean endale aru andma, et 60-aastane inimene ei saa enam sama palju koeri omada, kui varem. Nii ongi mu koduste koerte vanused praegu 9, 8, 6 ja 5 aastat ning juurde ei tule kedagi niipea. Mu vaieldamatu lemmik-tõug on austraalia karjakoer – nii teravat mõistust, tugevat tahet ja kiiret otsustusvõimet koos tegutsemas näha on lausa kunstiteos. Ainult ärge seda kunstiteost omale koju tooge, temaga koos tuleb hulk pahandusi ja sõna “rahu” võite kümneks aastaks unustada! Mu praegune 9-aastane austraallane annab aga kahtlust arvata, et tema ei rahune veel niipea.

ETV noortesaadete algatusel tekkis 1975 a sügisel ühendus “Kodulinn”. Meie klass liitus ühendusega tänu tollasele aktiivsele praktikant-õpetajale kohe alguses ja „Kodulinn“ jäi meie koduks kooli lõpuni. Meile avanesid uued maastikud: ühelt poolt Tallinna ajalugu pööningutel ja keldrites, esemed EV ajast ja ka tsaariajast. Teiselt poolt televisioon: otsesaated ja esinemine seal, saadete salvestamine ja televisiooni köögipool. Mul õnnestus isegi oma kooli kunstipraktikat televisiooni kunstitöökajas teha. Tol ajal tahtsin ma väga operaatoriks saada, aga vanad operaatorid panid mulle mõistuse pähe, sest aparatuur, mida tuli kogu päev kaasas kanda, kaalus paarkümmend kilo. Kui kaamera taha ei saanud, siis kõlbas ka koht kaamera ees. Ma ei tundnud kaamera ees mingit hirmu, lausa armastasin kaamerat ja kaamera armastas mind. Noort siledat nägu on ikka ilus näidata, kui ta veel suht soravat juttu ka ajab.

Kolmas tähtis asi keskkooli ajal oli malev. Kui kooliaja täitsid „Kodulinn“ ja treeningud koeraga, siis suvi võrdus malev. Muidugi polnud kõik nii selgepiiriline: „Kodulinna“ üritused toimusid ka suvel ja malevasõpradega suhtlesime ka pärast töösuve edasi ning koer kuulus elu juurde enesestmõistetavalt. Usun siiani, et õpilasmalev ja üliõpilasmalev on parimad elukoolid. Loomulikult juhtus malevas asju, mida vast ei peaks juhtuma, aga see oligi asja võlu: oli võimalus eksida ja oma eksimustest järeldusi teha. Targemad võib-olla õppisid teiste eksimustest, aga mina nii tarkade hulka ei kuulu, mulle meeldib endale katsetada. Malev oli koht, kus sai katsetada suhteliselt turvalises keskkonnas.

Keskkooli lõpuaktusel öeldi, et teile on nüüd kõik teed avatud, peate ainult ise õigeid valikuid tegema. Samuti öeldakse ka tänastele koolilõpetajatele ja see ongi õige. Minu valikud olid mitmekesised, sest ma olin ikka veel avastamishimuline: töötasin loomaaias, metsamajandis, geodeesia-instituudis, ratsahobuste tallis ja lehmalaudas. Aga suund oli üks ja kindel, ikka looduse poole. Esimese poja sünniga lisandus veel üks suund – lapsed. Pärast pikki ja põnevaid otsinguid ning rändeteid (jõudsin aastaid üsna aktiivselt tegeleda ka suusa- ja süstamatkadega) maabusin taas „natikasse“. Nüüd kandis see asutus nime Vabariiklik Noorte Loodusesõprade Maja, asus Löwenruh`s ja mina polnud enam õpilane, vaid õpetaja. Ühel ajaloolisel päeval Viitna looduslaagris koolinoortega suheldes sain aru, et ma pole nii tark, kui arvasin ennast olevat. Selle tõdemuse peale tegin eksamid EPAsse zootehnika erialale ja 97 aastast olen kõrgharitud spetsialist loomakasvatuse alal. Minu arvates pole loomade ja laste kasvatamisel küll väga suurt vahet, aga kuna ühiskond seda arvamust ei jaga, siis olen läbinud lisaks sadu tunde koolitusi, et saada pädevaks ka laste kasvatuses.

32 aastat tagasi kolisin elama Nõmmele ja edasi oli juba loomulik asjade kulg, et ka töö-elu liikus Nõmmele. Nõmme Pioneeride Majas olid kunagi juba tegutsenud loodusringid. Pärast seda, kui kesklinnas „natikas“ maha põles, viidi minu õpetaja koos oma ringidega mõneks ajaks Nõmmele üle. 1994. aastal alustasin mina Nõmmel taas loodusringiga. Ringiruumiks anti endine pioneeride tuba, mille kapid olid täis põnevat ajalugu. Aeg oli raske, vabariik alles sai jalgu alla, aga õnneks jätkus valitsuses inimesi, kes mõistsid ka laste huvihariduse tähtsust. 1995 sügisel lisandus loodusringile juba koerakasvatajate ring. Looduse-laste jaoks oli tollase noortemaja kõige suuremaks väärtuseks oma buss. Kui ilm oli ilus ja bussijuhil aega, sõitsime ringitunni ajal linnast välja linde vaatlema, panga alla ronima vms – elu oli lill. Noortemaja kõigi õpilaste ja õpetajate liitmisele aitasid palju kaasa igasuvised legendaarsed laagrid Karepal, hiljem ka muudes kaunites kohtades üle Eesti.

Loodusringe tõsteti ühest klassist teise, nagu parasjagu vaba ruumi jätkus. Nii olen lastega töötanud puutööklassis, õmblusringi ruumis ja Nurme maja keldris moto-foto-klassis. Midagi jäi aga ikka nagu puudu – need olid loomad. Mu kodus elas palju loomi: koerad, kassid, merisead, küülikud, kanad, mingi aeg isegi seapõrsas. Loodusringide tunnid toimusid osaliselt kodus, sest lapsed tahtsid ju loomadega suhelda. Aga õpilasi tuli järjest juurde ja need kodutunnid hakkasid pisut juba pereelu segama. Uue sajandi alguses eraldati loodusringidele omaette keldriruum Mai tn hoones. See oli tõesti uus algus, loodusringide oma ruum! Viisin Maisse oma koduse väikeloomade kogu ja sain ka mitmeid huvitavaid isendeid loomaaia kaudu juurde, sest töötasin suviti loomaaias lastezoos. Hiljuti oli suletud vabariiklik loodusmaja ja noortemajja loodusringide õpetajaks tuli Malle Luige. Ta oli olnud „natikas“ õpetaja juba siis, kui mina seal lapsena käisin. Edasi tegutsesime Mallega kahekesi. Jälle andis ruumipuudus endast märku – õnneks tundis väga palju lapsi looduse vastu huvi. Nagu „klaver põõsas“ vabanes endine Nõmme haruraamatukogu hoone. Tänu tollasele Nõmme linnaosa vanemale Urmas Paetile ja paljudele teistele tublidele inimestele ning ka paljude asjaolude kokkusattumustele (kunagi ei maksa alahinnata kõrgema vääramatu jõu olemasolu) avati 15.aprillil 2003 aadressil Õie 14 Nõmme loodusmaja.

Nõmme loodusmajas tegutsevad 17 aastat Nõmme huvikooli loodusteemalised ringid. Meil on olnud väga toredaid õpetajaid, kellest osad praegu juba mujal töös. Sel õppeaastal toimetab loodusmajas iganädalaselt 5 õpetajat ja 10 huviringi kokku ligi 140 lapsega. Kui palju lapsi üldse on loodusmaja ringides õppinud ja kui paljudele lastele on loodusmajas läbi projekti-tundide looduse pisikut õnnestunud sisestada, ei oska öelda. Need arvud on mitmetes tuhandetes ja kas arvud ongi tähtsad? Meele teeb rõõmsaks see, et vilistlased loodusmajaga kontakti ei kaota ja endised õpilased oma lapsi siia ringidesse toovad. Kergenduseks on, et riigijuhid veel lubavad lastel loodust tundma õppida ja mõne harva otsusega sellele tegevusele isegi kaasa püüavad aidata. Võib kriitiliselt küsida, miks ei ole ma siin kirjatükis välja toonud inimeste nimesid, kes mind suunanud või juhendanud on. See ei ole võimalik, sest neid nimesid on liiga palju. Õrnas eas lapsele võib muutvaks jõuks olla üksainus meeldejääv kohtumine. Ja kõik need õpetajad ning töökaaslased, kellest igaüks on eluteele midagi kaasa andnud, neid on nii palju. Suur tänu teile kõigile!