Täna saame tuttavaks Nõmme Huvikooli disaini- ning söejoonistamise ja maalimise õpetaja Krista Kõrvitsaga. Ta on teadnud juba viiendast klassist alates, et temast saab kunstnik. Kuidas sellest teadmisest sai tegelikkus, räägib ta meile ise!

Olen sündinud, kasvanud, õppinud ja elanud Tallinnas. Kõlab nagu tõeline linnapreili, ent sisimas on minus peidus maaplika. Usun, et elus on mind peale Tallinna mõjutanud ja kujundanud kõige enam kaks paika: Võrumaa ja Karepa. Lapsepõlve mäletan ennekõike õnnelikuna. Arvan, et selle tunde tekitas ema ja isa suurte suguvõsade omavaheline tihe läbikäimine, ühtehoidmine, koosveedetud aeg, huumor, üksteise toetamine ja abistamine. Mu vanemad on pärit Lõuna-Eestist. Isa Võrumaalt Kangsti külast ja ema Põlvamaalt Mammastest. Pärast represseeringuid, kodust väljasaadetuna, leidsid nemad teineteist Tallinnas Tööstushariduskooli näiteringis ning abiellumise järel tulime nende ellu mina ja mu vend. Mõlema vanema poolt tuli meie ellu suur hulk tädisid, onusid, lellesid ja nende lapsi.

Vaatamata pere kannatustele või siis just selle tõttu, olen vanematelt kaasa saanud empaatiatunde, olla nõrgema poolel, tolerantsuse, paraja annuse melanhooliat ja hea huumorisoone. Teadmise, et elu ei ole enesestmõistetav kingitus. Harrastusnäitlemisega tegelenud vanematelt oleme vennaga pärinud esinemisjulguse, hea suhtlemisoskuse, inimeste tundmise ja mõistmise. See on ka võti lapse õpetamisel, et sa armastad inimesi ja suudad õpetades improviseerida. Julgen arvata, et emalt olen pärinud hea keelevaistu ning ka huvi keelte ja kirjanduse vastu. Isalt tohutu kannatlikkuse ja põhjalikkuse. Oma pere loomiseni veetsin suved isakodus Võrumaal. Lapsepõlvest tuttav ühtehoidmise muster on jätkunud ka abikaasa sugulastega.

Noor Krista Kõrvits

Noor Krista Kõrvits

Lapsepõlves elasin Tallinnas Rohu tänaval valges korrusmajas, mis on hästi armas kant mulle praeguseni. Olime vennaga hoitud, ehk liigagi! No näiteks läks ema tööle Tehnika tänava lasteaeda, et ikka olla meie lähedal. Vanemad viisid mind Westholmi kooli muusikakallakuga klassi katsetele. Mu musikaalsed võimed kuulas üle õpetaja ja kooridirigent Ene Üleoja. Katsed läksid edukalt ja nii algas koolitee Kevade tänavale. Ene Üleoja on mulle olnud eeskujuks pedagoogi ja isiksusena läbi elu, ka nüüd ise kunsti õpetades. Muusikaklassiga seoses mäletan seika, et tallinlastele oli Soome televisiooni kaudu nähtav Eurovisiooni lauluvõistluse suursündmus, aga selle salvestamisvõimalused väga napid. Laulude püüdmisel oli abiks terav kõrv ja kuulmismälu. Esmaspäeva hommikul, pärast lauluvõistluse nädalavahetust, olime klassiõdedega varakult platsis ja elevil. Laulsime meelde jäänud eurolugude viisijuppe ja saime fraaside kaupa laulu “tervikuks liimitud”. Eluaeg on mulle meeldinud ka liikumine. Võimlemisõpetaja Virve Eenpalu valis mind kooli iluvõimlemise rühma, millega esinesime võimlemispidudel ja -võistlustel. Tegelikult olid minu tugevused ja huvid valdavalt seotud humanitaarainetega – keel, kirjandus ja loomulikult kunst. Ei mäleta, et ema, veel vähem isa või onud-tädid, oleksid joonistamisoskusega silma paistnud. Aga mulle meeldis see hirmsasti juba lapsena. Ei üllata vist kedagi, et esimesed mõjutajad olid raamatute illustratsioonid ja moeajakirjad, mille järgi õppisin joonistamist ka mina. Esmakordselt teadvustasin mõtte, saada kunstnikuks, viiendas klassis. Minu joonistamisoskust märkas ka põline Westholmi kunstiõpetaja Malle Siider ja tema “röövis” mind kunstiringi. Kaalukeelel olid muusika ja kunst. Muusika võitis kunsti. Ene Üleoja muusikaklasside õpilaskoori “Kevade” seltskond läks edasi laulma segakoori “Noorus”. Oli väga äge aeg, paraku tõrjus see eemale muud hobid. Kunsti pusisin ise.

Westholm on märgiline ka selle poolest, et tutvusin vilistlaste peol oma abikaasa Tiit Kõrvitsaga. Ühised huvid on sidunud meid aastakümneteks, mille sisse mahtusid kodu ehitamine Nõmmele, poja ja tütre sünd. Mingist eneseteostusest ei saanud tollal aega mõeldagi, olin täiskohaga Rock Hoteli kidramehe abikaasa ja pean nentima, et igav see aeg ei olnud. Tänaseks on poeg Joosep tšellist ja tütar Maria helilooja. Juhuse tahtel on hetkel meie peres ka kõik õpetajad. Mina õpetan kunsti ja teised pereliikmed muusikat.

Krista ja Tiit Kõrvits

Krista ja Tiit Kõrvits

Kunstipisik oli pikka aega minu elu nn. uinunud pung ja teostamata unistus. Ma ei jätnud jonni ja asusin EKA kujunduskunsti erialale õppima graafilist disaini ja sisekujundust. Vahva oli see, et ülikooli lõpuni kestsid ka klassikalise joonistamise tunnid, mis oli väga heaks treeninguks. Õpingute ajast meenub fantastiline joonistamisõpetaja Matti Pärk. Tänu temale sain söejoonistamise tehnikas julguse ja väljendusvabaduse. Väga tänulik olen teatrikunstnikuna tuntud Laura Pählapuule, kes avas hiina tušimaali väravad. Hiina tušimaal tuleb tõesti käe seest ja intuitiivselt, olles vastand arvutigraafikale. Vilumuse saavutamisele eelneb pikk treening pintsli ja tušiga. Meie kursus lõppes näitusega “East 17”, 2018.a. osalesin näitusel ”Punkt ja Puänt”. Graafiline disain köidab mind ja tegelen sellega vabakutselisena siiani. 2018. aasta tõi uue kogemuse vabatahtlikuna, kui aitasin peakunstnikuna taaselustada Nõmme laulu- ja tantsupäeva. Kuigi igapäevane tööelu möödus hoopis ajakirjas “Kodu & Aed” projektijuhina, tegin selle kõrvalt kogu aeg kujundustöid, arvutigraafikat ning korraldan juba 15 aastat igasuvist maalilaagrit Karepal.

Põhitöö kõrvalt Tartu Ülikoolis pedagoogikakompetentsi õppides tekkis kindel siht õpetada lastele kunsti, kuni saabuski lõpuks aeg keerata ette ka töiselt uus lehekülg. Nõmme Huvikooli sattusin hea juhuse tahtel. Tütre sõbranna saatis mulle kandideerimise lingi ja nii see läks. Töövestlus huvikooli direktori Hele Leek-Amburiga oli mõlemapoolne äratundmine – sama veregrupp ja väärtused. Nõmme Huvikoolis võlub moto “pühendu ja tee”. Esimene tunne oli, et ahaa, siis selline suur itaalia perekond eesti moodi, täis kirge ja pühendumist. Aga kuidas siis teisiti? Huvikoolis juhendan kahte ringi: disainiringi ja söejoonistamine/maalimine. Mõlema aine puhul pean oluliseks ruumilise mõtlemise arendamist ja ideede kirjapanekut, olgu siis sõnas või pildis. Joonistamises tuleb arendada isikupära ja oma käekirja. Näen, et õpilased on paljuski mõjutatud digimaailma mürast. Joonistamine on kõige alus ja sellel on suur roll lapse tasakaalustamisel. Kunsti õpetades peab ülesanne ka mulle endale meeldima. Vahva oli eelmisel aastal koos kolleegidega õpilasi juhendades tehtud rühmatöö Minu Nõmme, mis jõudis näitusena Nõmme linnaosa valitsuse seintele. Soovin lastele ka näidata, et ükski tänapäeva tehnoloogiline ime ei sünnita tulemust, kui su peas pole head mõtet. Näiteks olema õpilastega katsetanud uudset laserlõikust, mille ideed ja mõtted saavad alguse igaühe peast, kuid visandid tuleb ikka käsitsi paberile joonistada. Leian ka seda, et lastele tuleb näidata, mis toimub maailmas. Paotada kunstimaailma ust näitusi külastades; kunstiraamatuid uurides; tunnis ekraanilt inspiratsiooni leides.

Krista pere

Mind ennast võlub disainis napp põhjamaine stiil, mille moto on “Less is more”. Lemmikmaterjal on paber ja puit, millest saab imelisi asju vormida. Maalijatest on mulle eeskujuks impressionistid. Ometi ei pea õigeks lapsi oma eelistustesse mässida. Õpetades pean meelde tuletama, et nemad ei ole veel ühegi stiili poolt “rikutud”. Laste kaudu on mu pilk ja hinnang kunstile avardunud. Kui varem lähtusin kunstis enam esteetikast, siis nüüd märkan hoopis teisi asju ja julgen öelda, et pole head ja halba maitset. Küll olen lihtsamate esemete meisterdamisel olnud disainiõpilastega nõudlik mõõtmise suhtes. Pedagoogina usun, et areng on ikkagi pingutuse tulemus ning peab hoidma pidevat tasakaalu, et loomisrõõm säiliks. Oskuspõhist õpet ei saa kunagi välistada – joonistamise alaseid reegleid ja teadmisi tuleb edasi anda tasapisi neid muudkui korrates. Sain ka õpetajana uue kogemuse võrra rikkamaks. Nimelt avanes Nõmme Huvikoolis võimalus HEV lastele ehk nagu me isekeskis kutsume, erilistele lastele tunde anda. Olen seda teinud juba kaks aastat.

Et miks just õpetamine? Sest lapsed on elu õied, kes panevad mul silmad särama. Hiljutine edukas distantsõpe tõi esile uusi väärtusi ja võimalusi. Disainiringi messengerigrupp aitas hoida meeskonnavaimu ning erakordses olukorras valmisid imetoredad kunstitööd.

Õpetaja Krista Kõrvits

Millega tegelen veel peale kunsti? Kas eluaegset toimetamist linna- ja maakodus nimetada kohustuseks või hobiks? Oleme abikaasaga sellest nii läbi imbunud, et see on aastate jooksul vajadusest välja kujunenud elustiil ja kirg, millele punkti ei saa panna. Usun siiralt väljendisse “terves kehas terve vaim”. Nii oleme abikaasaga 8 aastat käinud Rein Siimu Taiji koolis. See on üks keha ja vaimu tasakaalu teekond, mis ei saa kunagi otsa. Samuti olen enda jaoks avastanud rattasõidu ning viimase 5 aasta jooksul oleme sõpradega matkanud Ahvenmaal, Gotlandil, Karjalas, Turu saarestikus. Minust on saanud tubli hobirattur. Millest veel unistan? Soovingi, et säiliks oskus unistada ja elult vastu võtta üllatusi. Paljud unistused on juba täitunud ja saavutatut tuleb osata hoida või arendada. Olen õpifriik ja hoian oma vaimu värskena. Hetkel on mul kaks reaalset soovi: senisest rohkem maalida ning luua ka Nõmme Huvikoolis mõttekaaslastest täiskasvanute joonistamise- ja maaligrupp.