Tallinna Nõmme Huvikoolis on võimalik õppida igasuguseid pille. Nende hulgas isegi torupilli ja plokkflööti. Just neid õpetab meie pärimusmuusika õpetaja Kadri Mägi!
Kadri, kust sa pärit oled? Ja milline oli sinu lapsepõlv?
Olen sündinud ja üles kasvanud Karksi-Nuias, Lõuna-Eesti alevis, mis praegu linna tiitlit kannab. Mõned aastad enne minu sündi valmis vanemate, onu ja vanaisa ühisel jõul ühepereelamu, kuhu meie sel hetkel veel 6-liikmeline pere elama asus. Lisaks emale, isale, kahele vanemale õele elasid meie juures ka emapoolsed vanavanemad. Tagantjärgi mõeldes oli see maja väikese aia, kasvuhoone, viljapuude ja marjapõõsastega ning koduloomadega väike paradiis. Sai peitu pugeda, kui oli tahtmine omaette olla, mängida üsna vaiksel kodutänaval teiste lastega rahvastepalli, uka-ukat, mädamuna ja teisi toredaid mänge; ehitada puu alla tekkidest onn, mängida koos tädipojaga indiaanlasi, kes omameisterdatud vibude ja nooltega hiilivad draakoneid ja muid vaenlasi. Kusjuures rabarberipõõsas oli põhiline sihtmärk, leidsin sealt nooli veel mitmeid aastaid hiljemgi. Mulle meeldis vaadata kasvavaid taimi, jälgida putukaid, päästa konnasid välja kasvuhoone basseinist. Suurepärane mängukoht lilleõitest valmistatud ujuvatele nukkudele ja männikoortest paatidele, mida mõned aastad vanem tädipoeg meisterdas, oli kuuri räästa all seisev vihmavett koguv vann. Mulle meeldis mini-maailm. Ka omatehtud paberist joonistatud ja välja lõigatud nukud olid väga-väga pisikesed. Lapsepõlvele andis värvi, et vanemad pidasid meie puukuuris ning spetsiaalselt valmistatud puurides alguses küülikuid, siis kanu, lambaid ning lõpuks oli meil kass. Lambad elasid suviti mõned kilomeetrid alevist väljas tuttava vanatädi juures, kus nad said olla koplis ja värsket rohtu süüa. Sealt saime ka talvised heinavarud. Lapsena tundus heina riisumine palava ilmaga ning parmude rünnaku objektiks olemine üsna tüütu, see-eest oli küünis heina tallata, seal otsas hüpata ja vahel ka heinte peal magada ilmatuma tore. Täielik eksootika oli hobuvankri peal sõitmine. Külas oli kellelgi hobune kellega tädi ka oma aiamaal kartulivaod sisse ajas ja muid tarvilikke põllutöid tegi. Üheks iseenesestmõistetavaks lapsepõlve osaks oli vanaema-vanaisa toas „külas käimine“. Seal oli põnev, mõned täitsa teistmoodi vanad asjad ja vanaema reformpõhjaga voodi, millel tegelikult ei tohtinud eriti hüpata, aga vahel ikka õnnestus. Mäletan vanaisa väikese konksuga suletavat habemeajamisasjade karpi, mis vist oli ta enda valmistatud, heleda puidu karva ja lakitud. Vanaisal oli alati iiriskommi pakkuda ning tema osavate sõrmede all (vanaisa vanus lähenes selleks ajaks 90-le) valmisid pisikestest iirise kommi paberitest väga täpselt volditud laevad ja taskurätist sõlmitud ja keerutatud huvitavad tegelased. Minu mäletamist mööda õmbles vanaisa tihtipeale susse, nii riidest kui vaibamaterjalist mistrast. Aeg-ajalt tuli jälle käia jalga passitamas, kas suurus õige. Vanaema kudus meile kindaid ja sokke, sageli oli tal mõni kudumistöö käsil.
Kadri oma koduõuel
Kui palju oli sinu lapsepõlv seotud muusikaga?
Vanaisa oli kunagi ise viiuli meisterdanud millel hakkas pärast vanem õde mängima. Igapäevast pillimängu meie kodus ei olnud, sünnipäevade ja suuremate pühade puhul istus isa vahel klaveri taha ja mängis mõne laululoo, jõulupaki lunastamiseks ka suu- või kammipilli. Siberis asumisel olles oli ta õppinud ka karmoškamängu ning külapidudel pillimeheks olnud. Ema on laulnud küll ilmselt terve elu, mäletan teda köögis või toas tegutsedes tihtipeale mõnda laulu ümisemas. Mõlemad vanemad olid aktiivsed taidlejad: minu sündimise ajaks nad enam rahvatantsuga ei tegelenud, küll aga laulsid laulukooris ning isa mängis ka kohalikus puhkpilliorkestris. Minu lapsepõlvesuvede üheks mõnusaks osaks oli koos vanematega laululaagrites osalemine ja pikad bussisõidud, mil kogu rahvalike laulude repertuaar mõnuga läbi lauldi. Sain juba üsna plikaeas naiskoori ridades esineda, endal hästi tähtis tunne. Isa oli väga entusiastlik ja hinnatud hobifotograaf ning filmimees, tänu sellele on meie pere tegemised ja sündmused üsna hästi nii mustvalgetel kui värvilistel fotodel, 8- ja 16-mm filmidel, hiljem VHS kassetidel ja DVD-l. talletatud. Meie pere traditsioon on alates 1979. aasta detsembrist saata iga-aastase jõulukaardina perefoto, millel kõik pereliikmed peal. Jätkame seda tava katkematult siiamaani, nüüdseks on pildil olevate pereliikmete arv kasvanud 22-ni. Kui lapsena pühapäevahommikuti ärkasin, oli tavaline pilt, et suure toa põrand oli eelmisel õhtul kodukeldri pimikus ilmutatud sirgumalaotatud fotosid täis ja isa lõikas spetsiaalse giljotiiniga fotode ääri parajaks. Vahel nuiasin end kaasa piltide ilmutamise juurde, et oma silmaga seda imet näha, mismoodi kujutis valge paberi peale ilmub. Oli väga põnev vaadata, millised kaadrid välja tulid ja kes nendel piltidel on.
Mis ajal algasid su isiklikud muusikaõpingud ja kes on sind sellel alal mõjutanud?
Ilmselt paistis minu tantsulembus ja musikaalsus juba lapsena välja. Kui olin 5-aastane, viis ema mind muusikakooli katsetele. Ei mäleta, kas minult küsiti, millist pilli soovin õppida, aga igatahes läksime puhkpilliõpetaja juurde, kes pistis mulle pihku plokkflöödi ja käskis puhuda. Ta nentis et mu sõrmed on veel liiga väikesed ega ulatu pilliavasid katma. Seega hakkasin õppima klaverit ühe oma lemmikõpetaja Ivi Harju käe all (kes on minu praeguse kolleegi Helen Kivimäe ema). Ta on hästi soe ja mõistev, õpetajana suurepärane selgitaja ja motiveerija. Olin üsna vaikne ja tundlik laps, tema oskas leida minu tuju ja indu hoidvaid tegevusi. Mõned aastad hiljem tuli vahetada õpetajat, mis tegi mõne aja pärast mu klaveriõpingutele lõpu. Muusikakool oleks jäänud ilmselt lõpetamata, kui mu ema oma järjekindluses poleks välja võidelnud pillivahetuse võimaluse – tol ajal oli see veel ennekuulmatu. Olin taas jõudnud plokkflöödi juurde, nüüd tüki maad vanemana. Klaveriga võrreldes tundus too pill üsna lihtne. Kokku õppisin muusikakoolis kümme aastat (tavapärase seitsme või viie asemel, olenevalt pillist). Tagantjärgi olen tänulik, et mind klaveri tagant „välja puksiti“. Kui oleksin jäänud kooli lõpuni selle pilli juurde, siis vaevalt oleksin muusikat edasi õppima läinud. Minu plokkflöödiõpetaja suunas mu üsna varsti kohalikku kapelli mängima, mille nimeks Lustipill. Seal sain üsna hea kooli meloodiate kuulmise järgi omandamises, mis hiljem pärimusmuusika poole pöördudes väga marjaks ära kulus. Mängisime Lustipillis ka folkloorseid lugusid, saatsime kohalikku rahvatantsurühma ning hiljem olen saanud tänu pillimängule kogeda oma elu kõige eksootilisemaid ja toredamaid reise, osaledes fokloorifestivalidel maailma erinevates paikades. Kaks olulisemat mõjutajat minu pärimusmuusika õpingute valiku juures olid õpetaja Ivi ja Lustipill. Kui olin sooritanud muusikakooli solfedžo lõpueksami, küsis õpetaja Ivi minu käest: „Kadri, kas sa muusikat ei tahaks õppima minna?“ Sel hetkel olin lõpetamas 9. klassi ning edasiõppimisplaanid pärast gümnaasiumi lõppu olid veel täitsa udused, pigem lootsin salamisi leida endas julgust minna tantsimist õppima. Gümnaasiumilõpu kevadel soovitas Lustipilli viiuldaja Maret, kes juba seda eriala õppis, mul minna Viljandi Kultuurikolledži pärimusmuusika osakonna tutvustuspäevale. Ja saigi minust 1993. aasta sügisel pärimusmuusika tudeng. Tantsu teema küll kripeldas, aga olen selle hiljem kompenseerinud, osaledes pärimustantsu, flamenco, kõhutantsu, seltskonnatantsu, ajaloolise tantsu ja argentiina tango kursustel.
Kadri Nõmme Huvikooli linnalaagris
Mida andis sulle õpingute aeg Viljandis?
Viljandis õppimise aeg oli huvitav ja omajagu üllatav. Esialgu harjumatu ja hämmastav oli õppejõudude ja tudengite „omamehelik“ suhtlemine, väga mõistev ja toetav õhustik. Pärimusmuusika oli siis veel suhteliselt uus eriala – mina olen neljandast lennust – ja seda „oma asja“ veel otsiti. Palju vaadati Skandinaavia poole, kuna seal pärimusmuusika õpe kõrgkoolides juba toimis ning tegutses hulk häid ansambleid. Viljandis sain õppida paljude huvitavate õppejõudude käe all: Raho Langsepp, Taavi-Mats Utt, Ülle Ots plokkflöödi-, Indrek Kalda ja Ants Johanson ansambliõpetajatena ning mitmed teised. Folkloristidest märgiksin Igor Tõnuristi, kellelt olen ka hiljem saanud palju tuge ja tänuväärt materjali, Ingrid Rüütel, Õie Sarv jpt.
Kas hakata muusikaõpetajaks tuli sinu jaoks kui asjade loomulik kulg?
Kuigi olin Viljandi kooli sisseastumiskatsetel kindlalt väitnud, et õpetajaks ma ei hakka, olen suurema osa oma tööpõlvest siiski õpetaja olnud. Esimese töökohana Rakvere Linna Algkoolis huvijuht, kandleringi juhendaja, kooli raamatukogu töötaja ning hiljem Rakvere
Muusikakoolis plokkflöödi- ja kandleõpetaja ning Rakvere Vanalinna koolis (nüüd Rakvere Waldorfkool) muusikaõpetaja.
Kuidas sa jõudsid siis meie Nõmme Huvikooli? Ja mis sulle siin meeldib?
Tegin kannapöörde ja tulin kuus aastat tagasi Tallinnasse elama. Minu praegune hea kolleeg Taavi-Mats Utt oli tohutult järjekindel ja tal õnnestus mind paar kevadet tagasi veenda uuesti pilliõpetajaks hakkama. Vahepealsetel aastatel proovisin teisi ameteid ja olin üsna veendunud, et õpetajatööd ma niipea uuesti ette ei võta. Aga võta näpust, nagu öeldakse. Mis mulle huvikooli puhul iseäranis meeldib: iga lapse arengu tempoga saab arvestada ilma hindamispingeta. Siin on hästi põnevad kolleegid, kes on oma eriala veendunud fännid ja annavad tunde, mis laste silmad rõõmust ja rahulolust särama panevad. Nõmme Huvikooli juhtkond on üks soojemaid ja toetavamaid, kellega ma koostööd olen teinud. Pöörased ideed on teretulnud ja isegi soovitatavad, koostöö erinevate erialade õpilastega annab lõputu hulga võimalusi põnevateks projektideks.
Mida soovid oma tundides lastele edasi anda?
Minu soov on igale lapsele näidata tema tugevusi, aidata tal avada oma loovuse uks, tekitada pillimängu rõõmu, anda võti üheks eriliseks eneseväljendusvõimaluseks. Hästi oluliseks pean kuulmise järgi mängimise oskust, avardamaks vaatepunkti, et musitseerida saab vaid nootide olemasolul. Avada lastes „žongleerimisoskus“ nootidega, meloodiatega; anda kogemus et muusika on huvitav suhtlemisvahend ka nendega, kelle keelt sa ei pruugi mõista. Ma arvan et pärimusmuusikat on lastele oluline õpetada, sest selle muusika kõla on meie rahva alateadvuses. Isegi, kui alguses tunduvad need lood võõrad ja harjumatud, hakkavad nad mõne aja pärast mõtetes kaasa helisema ja muutuvad mõnusalt maandavaks. Kohe algusest peale õpetan ka vanu tantsuviise ja laule, et tekiks seos: pärimusmuusika, -tants ja –laul on omavahel orgaaniliselt seotud ning hea tunnetus tekib, kui oskad nii tantsuviisi, laulusõnu ning tantsusamme. Laste silmad hakkavad särama erinevate asjade peale. Mõnele meeldib leiutada oma viisijuppe, teisele kombineerida pillimängu ja liikumist. Tõelist lusti tekitavad ühised ettevõtmised: martijooksmine, tantsutubades osalemine ja muud vahvad grupitegevused.
Kadri Mägi
Milliseid põnevaid ettevõtmisi on sul veel olnud, mis pole otseselt seotud su õpetaja ametiga?
Mind on terve elu köitnud lava ja esinemine, samas olen üsna pabistaja olnud. Viljandi Kultuurikolledži ajal osalesin Viljandi Nukuteatri noortestuudio töös, meil olid omad etendused mida mängisime. Rakveres elades avanes mul suurepärane võimalus näidelda Rakvere Kolmainu kirikus lavastatud P. C. De Barca autosakramentaalis „Suur maailmateater“. Väga põnev tantsukogemus oli 1995. aasta suvel Viljandi Vanamuusika festivalil esitatud maskietendus „Masque of Gray’s Inn“, mille lavastas inglanna Jane Gingell. Suursuguse vaatemängu muusikat esitas Hortus Musicus, kaasatud olid laulusolistid. Tantsijate ettevalmistus kestis terve hooaja, lisaks tantsuproovidele õmbles enamus ka endale ise kostüümi. Eelmisel aastal jõudsin Polygon teatri stuudio lavakõne tundidesse ning kasutasin head võimalust, kui kolleeg Eliisa Sokk hakkas juhendama täiskasvanute balletiringi. Lapsepõlve salaunistused saavad tasapisi täidetud… Balletitunnid on suurepäraseks täienduseks argentiina tangole, millega olen tegelenud varsti seitse aastat. Mulle meeldib aeg-ajalt ka käsitööd teha. Emaga koos oleme teinud mõned Mulgimaa rahvariide komplektid ja praegu on käsil Karksi riiete valmistamine. 9. klassi lõpetasin omavalmistatud Halliste neiu komplektis. Põimisin ise kõlavöö, mille jaoks isa valmistas spetsiaalsed puust abivahendid – kõlad. Kudusime käsitelgedel nii emale kui ka mulle vöö. Punumine, heegeldamine, kudumine ja tikkimine on mulle enim meeldivad tehnikad.
Elu on mulle pakkunud võimalusi olla erinevate pärimuskultuuriga tegelevate gruppide juhendajaks. 2002-2012 tegutses Kadrinas hästi toredatest lauluhuvilistest naistest koosnev regilauluansambel Kadrina Kadrid, kellega osalesime kõigil neil aastatel toimunud folkloorifestivalidel Viru Säru ja Baltica, festivalil St. Peterburis, reisime Rootsi ja mujalegi. Koos Vihula regilauluansambliga Tink Tingadi salvestasime CD “Virumaa armastuse- ja pulmalaulud”. Pillimängijana lõin kaasa Rakvere kapellis Kungla ning Rahvatantsuansambel Tarvanpää pillirühmas. Sealt kasvas välja koostöö Meeste Tantsupeo muusikatoimkonnaga, kellega hetkel on käsil 2021. aastal toimuva 4. Meeste Tantsupeo muusika seadmine ning salvestamine. Regilaulupool pole unarusse jäänud: Tallinnas tegutseb Pärimuslaulu Seltsing Ene Lukka eestvedamisel, kord kuus kohtume naiste grupiga, kellel soov aasta rütmi ning tähtpäevi, pühasid kogeda ja tähistada vanu regilaule lauldes. Murastesse viivad mind paar korda kuus kandleansambli Liuli tunnid. Seal meisterdasid pillimänguhuvilised naised mõni aasta tagasi endile väikekandled ja soovisid seda pilli ka mängima õppida ning mõnusat koosmängu nautida. Tänu Liuli “paati hüppamisele” eelmise hooaja alguses sain ansambliga koos kogeda vahvat reisi Ameerikasse, kus olime osalised Kariibi mere kruiisilaeval toimunud eesti kultuuri päevadel, rääkimata Pillipeo suures kandleorkestris osalemisest.
Siin lõpus võiks olla kirjas suured plaanid ja kõlavad tulevikusihid… Aga olen pigem Fred Jüssi mõttelaadiga kulgeja, kes ei sea säravaid eesmärke. Minu moto on: “Saada parimaks versiooniks iseendast!”. Eks aeg näitab, kuidas see välja hakkab nägema ;).