Kui kaotad alandlikkuse, lõpetad õppimise!
Milline on Eesti levi- ja rahvamuusika Hispaania flamenkokitarristi pilgu läbi? Mille üle Eesti muusikas ta imestab? Kas Nõmmel saab õppida flamenko kitarrimuusikat? Nendele ja paljudele teistele küsimustele vastab tänases Nõmme Huvikooli persooniloos meie kitarriõpetaja Jorge Gonzalez Fernandez.
Jorge, kust sa pärit oled?
Ma olen sündinud Madridis, kuid minu terve pere on pärit Ávila maakonnast Hispaanias. Tegelikult möödus mu lapsepõlv nende kahe paiga, linna ja maa vahel. Elasin Madridis, väga suures linnas, riigi pealinnas, täis müra, kiirustamist, stressi, autosid, metroopeatusi, aga ka täis kontserte, kultuuriüritusi, teatreid, kinosid… Suved ja jõulud (lisaks mõnele muule aasta pidulikule perioodile) veetsin vaid mõnesaja elanikuga külas, mägedes enam kui 1000 meetri kõrgusel, kus elavad mu vanaema ja tädi. Seal oli ainult loodus, vaikus, viljapuuaiad, mäed, raamatud, mida lugeda, muusika, mida kuulata, jalutusteed ja tööd viljapuuaedades ja viinamarjaistandustes, kus ma oma peret natuke aitasin. Lapsepõlv Madridis möödus koolis ja kodus, samas kui lapsepõlv külas möödus tänaval ja maal. Ma arvan, et see dihhotoomia on vorminud minu iseloomu.
Kas sinu kodus oli palju muusikat?
Lapsepõlvest peale on mulle alati muusika meeldinud. Alguses, kui ma olin väike, umbes 5–6-aastane laps, meeldis mulle lihtsalt kuulata muusikat, mida mu ema või tädid kodus kuulasid. Need bändid ja lauljad, kes neile meeldisid, hakkasid ka mulle meeldima. Kogu oma lapsepõlve kuulasin palju muusikat ja tahtsin alati avastada uusi bände, lauljaid, muusikuid ja stiile. Hiljem, kui olin 11-aastane, tõid mõned klassikaaslased kooli oma kitarrid, et jõulupühaks laule ette valmistada. Kui ma nägin neid seda pilli mängimas, köitis see mu tähelepanu. Mulle meeldis see nii väga, et palusin vanematelt kitarri. Mõne kuu pärast andsid nad mulle minu esimese kitarri ja hakkasin seda mängima õppima.
Kuidas sa sattusid Eestisse?
Pärast ülikooli õpingute lõpetamist otsisin huvitavaid akadeemilisi võimalusi väljaspool Hispaaniat ja Tartu Ülikool köitis kõige rohkem minu tähelepanu. Nii jõudsin Eestisse 2013. aastal, et õppida magistratuuris semiootika õppekavas Tartu Ülikoolis. Nii Eestis õppimise ajal kui ka pärast seda leidsin palju võimalusi akadeemiliselt, professionaalselt ja kunstiliselt areneda.
Varsti kohtasin Eestis palju teisi inimesi, kellele meeldib flamenko ja kes tantsivad, laulavad või mängivad flamenkot. Nii hakkasin mõne flamenko-projektidega tegelema. Olin väga üllatunud, et Eestis on nii palju inimesi, kellele flamenko meeldis, ja olen alati väga tänulik, et sain oma aega Eestis flamenkokitarrile pühendada.
Mis on Eesti muusikas täiesti teistmoodi kui Hispaania muusikas?
Kuulan vahel Eesti muusikat, enamasti raadiost ja kaasmuusikute soovituste kaudu. Eriti huvitab mind kohalik rahvamuusika ja Eesti džässimaastik, mis on, minu arvates, väga hea. On väga huvitav, et praktiliselt kõikidest rahvusvahelistest pophittidest on olemas eestikeelsed versioonid. Eriti lõbus on kuulata väga kuulsaid laule, mille originaalid on inglise, hispaania või itaalia keeles ja mida katavad eesti muusikud ning mille tekstid on tõlgitud eesti keelde. See pole Hispaanias tavaline ja mulle tundub see väga hea viis selleks, et inimesed kuulaksid kohalike artiste: sa tead seda laulu, see meeldis sulle juba varem, aga nüüd sa tead seda kohaliku esitaja kaudu, keda enne võib-olla sa ei teadnud.
Hispaanias tehtav pop- ja rokkmuusika on laias laastus väga sarnane Eestis tehtavaga. Linnamuusika on samuti väga sarnane. Mõlema riigi pärimusmuusika, laulmisviis ja kitarrimäng (mis on minu pill) on aga kardinaalselt erinevad. Hispaanias on flamenko esteetika loonud laulmisel ja kitarrimängimisel väga spetsiifilise häälte käänete tegemise viisi, mis õnneks erineb suuresti ülejäänud maailma muusika traditsioonidest. Tegelikult on see üks aspekt, mis mulle flamenko juures kõige rohkem meeldib: võib-olla sulle meeldib see, aga võib-olla mitte, aga sellel on kitarrihelide, häälte ja rütmide poolest oma unikaalne ja iseloomulik esteetika, sellel on iseloom. Eestis ja mujal maailmas tehakse imelist muusikat, kuid need ei meenuta flamenkomuusikat.
Kuidas sattusid Tallinna Nõmme Huvikooli?
Sattusin Nõmme Huvikooli tänu Anne Andersonile, kes on selles koolis flamenkotantsu õpetaja. Oleme üksteist juba pikka aega teadnud, koos töötanud ja meil on väga head suhted. Ta teadis, et õpetan kitarri ja tal oli idee, et minust võiks saada Huvikoolis kitarriõpetaja. Ta soovitas mind ja nii see juhtus. Olen talle selle eest väga tänulik!
Mida pead tähtsaks kitarri õpetades õpilasele edasi anda?
Mulle on alati kitarriõpetus meeldinud ja ma olen suurema osa oma elust kitarri õpetanud. Olen olnud kitarriõpetaja praktiliselt sellest ajast, kui hakkasin kitarri õppima. Kui olin vähem kui aasta kitarri õppinud, palus õpetaja minult abi, et võtta osa tunde koos nooremate õpilastega ja nii hakkasin juba õppimise ajal õpetama! Mulle väga meeldis õpetada ja ma arvan, et tegin seda hästi. Nii võtsingi alati neid tunde, kus õppisin ja tunde, kus samal ajal õpetasin.
Eestis proovin oma kitarritundides eelkõige seda, et iga õpilane leiaks oma tee. Kitarr on tohutult mitmekülgne instrument, mida kasutatakse peaaegu igas muusikastiilis. Ma leidsin oma tee flamenkos, kuid tõenäoliselt leiavad õpilased selle teistes muusikastiilides, mis neile rohkem meeldivad. Sellepärast, eriti lastega, õpetan kitarri üldiselt: elementaarseid akorde, põhitehnikaid, õpetan neid tundma pilli sõrmedega, lugema noote ja tabulatuuri… seda kõike, et nad tunneksid kitarri ja kasutaksid seda tulevikus muusika loomiseks, mis neile kõige rohkem meeldib. Muidugi lisan aeg-ajalt natuke flamenkomaterjali, eriti selleks, et näha, mis määral see esteetika õpilasele meeldib, kuid alati annan seda koos materjaliga klassikalisest kitarrist, džässist, rokkst, bluusist jne.
Õpilasi, kellel on juba selge, et nad tahavad õppida flamenkokitarri, õpetan tehnikaga, mida pärast pika aega kasutame. Alles pärast tehnika õppimist lisame järk-järgult repertuaari ja tutvume iga flamenko stiiliga. Olen huvitatud sellest, et õpilasel oleks hea tehnika, sest flamenkokitarr on tehniliselt väga nõudlik. Samuti soovin, et õpilasel oleksid teadmised iga stiili omadustest. Flamenkos on asjatu teada, kuidas konkreetseid asju mängida, oluline on teada ja käsitseda iga stiili rütmilisi, harmoonilisi ja meloodilisi omadusi ning neid siis vabalt ja ladusalt kasutada. See on tõesti oluline ja see on elukestev õppimine, mida me alles alustame minu tundides.
Teine asi, mida ma alati oma õpilastega teen, on valmistada instrumentaalversioone lugudest, mis neile meeldivad. Valmistan ette instrumentaalse kohanduse kahele kitarrile (see vastab õpilase tehnilisele ja muusikalisele tasemele) ja seega mängime lõpuks muusikat, mida nad teavad, mis neile juba meeldib ja millega on lõbusam jätkata tehnika, akordide harjutamist jne. Nii näete mind mõnes klassis Disney lugusid mängimas, teistes Iggy Popi, Tsoi või Gorillazi lugusid ja teistes ikka flamenko solea.
Iga õpilane on erinevas vanuses, erineva sõrmede väledusega, muusikalise maitsega, huviga kitarri vastu. Kui me oleksime konservatooriumis, peaksid nad kõik kohanema sama kavaga ja mängima peaaegu sama repertuaari, kuid minu tundides on meil suur õnn saada suuremat vabadust ja see, mida ma püüan teha, on vastupidine: kohandan programmi igale õpilasele ja lisan repertuaari, mis motiveerib just seda õpilast. Motivatsioon, see on siin kõige tähtsam sõna. Igas tegevuses elus ja eriti muusikas on motivatsioon kõige tähtsam. Ilma motivatsioonita ei õpi ega täiene. Kui kaotad motivatsiooni, paned kitarri kappi ja ei mängi seda enam elades. Seetõttu on minu prioriteet õpilase motivatsiooni leidmine ja selle eest hoolitsemine. Tehnika, heli, akordide teadmine, meloodiate teostus … kõik on oluline, kuid miski pole tähtsam kui motivatsioon. Kui motivatsioon kaob, pole õppimiseks tehnikat ega kõla, mida parandada.
Millised inimesed annavad sulle jõudu? Kust ammutad oma inspiratsiooni?
Kõige rohkem jõudu annavad mulle õpilaste väikesed saavutused. Kui õpilasel õnnestub lõpuks mängida keeruline fragment või kui õpilane mõistab keerulist kontseptsiooni. Enamikul juhtudel kulub õpilasel enda jaoks raske laulu või fragmendi valdamiseks mitu kuud või isegi aastaid. Ja kui see fragment lõpuks kõlab hästi, on see tunne kõige motiveerivam asi maailmas. Mõnikord on see masendav, kuid kui see lõpuks juhtub, kaob pettumus ja tundub, et uus jõud ja energia jätkavad tööd.
Inspiratsioon on midagi abstraktset ja keegi ei tea, mis see on. Ma mõistan inspiratsiooni kui soovi muusikat teha ja motivatsiooni istuda ja otsida hääli, kuni ilmub midagi ilusat ja ilmekat. Mind inspireerivad oma kunstis ekspressiivsed ja ausad muusikud: Paco de Lucía, Enrique Morente, Manolo García, Alberto Rionda (Avalanch), Mark Knopfler (Dire Straits)… väga erinevate erialade kunstnikud, kellel on minu seisukohast kaks omadust: väljendusrikkus ja kunstiline ausus. Ma ei taha mängida konkreetselt seda muusikat mida nemad mängivad, kuid tahan oma muusikaga väljenduda nii, nagu nemad seda oma muusikas teevad.
Mind inspireerivad ka muusikud, tantsijad ja lauljad, kellega koos ma oma projektides mängin. Teiste artistidega mängides õpitakse kõige rohkem. Enim parandatakse ja mõistetakse oma tegelikke võimeid ja piiranguid. See on kõige raskem ja kõige tähtsam: mängida koos teiste artistidega. Selles mõttes meeldib mulle mängida inimestega, kes oskavad hästi muusikat, kuid on ka alandlikud. Millegipärast on alandlikkus midagi, mida ma väga hindan. Alandliku muusikuga saate end parandada, kuid kellegagi, kes pole alandlik, ei saa te midagi teha, ükskõik kui hea see muusik ka poleks. Kui kaotad alandlikkuse, lõpetad õppimise! Kui arvad, et oled juba suurepärane, siis kuidas kavatsed edasi areneda? Eestis on mul olnud õnn kohtuda ja teha koostööd paljude muusikutega nii flamenkos kui ka väljaspool, ning koos nendega harjutades ja esinedes õpib kõige rohkem. Ja see annab sulle palju motivatsiooni, et järgmisel päeval pärast esinemist tõusta vara üles, võtta kätte kitarr ja jätkata oma tehnika, harmooniliste teadmiste, kompositsioonide, esituste jms õppimist ja täiustamist. See motiveerib sind ja me teame, et motivatsioon on kõige tähtsam.
Kas sul on veel peale muusika teisi hobisid?
Muusika on alati olnud minu peamine hobi, eriti flamenkomuusika ja kitarr. Viimastel aastatel on olnud minu eesmärk muuta oma hobi põhitegevuseks ja olen selle saavutamise üle väga õnnelik. Kahjuks ei jäta pühendumine muusikale ja kitarrile mulle ruumi muudeks hobideks. Aga tore, et hobist saigi töö ja ma naudin seda tohutult. Minu elus on kaks olulist asja: kitarr ja pere. Kui mul pole aega muude hobide või muude asjade jaoks peale nende kahe, on see hea uudis.
Mida tahaksid veel saavutada?
Minu tuleviku eesmärk on jätkata kitarri (eriti flamenkokitarri) õpetamist parima kvaliteediga, milleks olen võimeline, hoolitseda oma õpilaste motivatsiooni eest, näidata jätkuvalt flamenko imesid inimestele, kes veel ei tea seda. Isiklikul tasandil on minu suur eesmärk pidevalt areneda: parandada oma kitarritehnikat, muusikalist maitset ja kompositsioone. Leida ja hoolitseda igapäevase motivatsiooni eest alati edasi õppida, õppida ja õpetada.