Persoonilugu: Enn Liivrand

“Raadioamatööride kood 73 tähendab parimaid soove ja edu!”

Nõmme huvikoolis on õpetaja, kes on seotud meie kooliga juba 45 aastat. Ta on olnud Nõmme Raadio loomise juures, tegelenud arvutitega kauem kui Bill Gates, algatanud arvutiklubi ning robootika ja kosmoseside ringid. See on meie Enn Liivrand! Enn, palun tutvusta ennast! Sa oled põline Nõmme poiss. Milline oli sinu lapsepõlv Nõmmel ja millist teed pidi jõudsid meie Nõmme Huvikooli

Sündisin Nõmmel kolm aastat peale Teise Maailmasõja lõppu. Minu lapsepõlv möödus Nõmmel, elasin koos vanematega korteris, millel oli ühisköök koos naabritega. Elasime Nõmme ja Hiiu vahel mõne maja kaugusel raudteest. Nõmme lastel oli ringijooksmiseks ruumi rohkesti, sest hoovid olid suured ja majad olid hõredamalt kui tänapäeval. Toidukraami ostsime emaga Nõmme turult. Piima tõi talumees meile hobuveokiga koduväravasse. Meie tänaval pidas üks vanem naine kitse ja vahel harva jõime ka kitsepiima. Raudtee tänaval oli munakivitee ja seal sõitsid rataste kolinal hobuveokid koos autodega. Turu väravas istus mõnikord invaliidistunud endine sõjamees, kellele poetati natuke toetust. Turult tulles puhkasime jalgu Raudtee tänava kohvikus ja sõime kooki. Seda kohvikut näeb nüüd ETV seriaalis „Õnne 13“.

Autosid oli sõjajärgsel ajal Nõmmel näha vähe. Osa veokeid oli ümber ehitatud puugaasi küttele. Nendel veokitel oli veokasti küljes metallahju sarnane puugaasigeneraator, mis ajas sõidu ajal korstnast suitsu. Rongide vedurite kütuseks oli kivisüsi ning raudtee lähedus oli musta vedurisuitsu ja tahma täis. Elektrirongid sõitsid siis Tallinnast kuni Nõmmeni või Pääskülani. Mänguasju lastele valmistati peredes ise. Minu vanaisa oli puu- ja metallitööde oskustega mees, kellele meeldis lastelastele mänguasju valmistada. Nii valmistas vanaisa mulle pedaalide ja rooliga lasteauto, milles sain ise sees istudes uhkelt maja hoovis ringi vurada. Hiljem õpetas vanaisa mulle ka telefoni- ja sidetehnikat. Tehnikahuvi olen ilmselt pärinud vanaisalt. Poiste mängudeks 1950-ndatel aastatel olid vastavalt ajale sõjateemalised mängud – luurekad jms. Suuremad poisid käisid luurekat mängimas Mustamäe liivikutel. Elamuid Mustamäel ei olnud, need tekkisid alles 1960-ndatel.

Mõned mängud olid ka ohtlikud. Sõjajärgsel ajal vedeles Männiku metsas ja Mustamäe liivikutel sõjast jäänud laskemoona, mis pakkus suurt huvi poisikestele. Lapsed ei kujutanud ette, kui eluohtlikud olid need mänguasjad. Mõnikord tuli lahingumoon nähtavale ka Nõmmel ehitatavate uute majade vundamendi süvenditest. Eriti ohtlikud olid sõjaaegsed lõhkekehad. 1955. aastal, kui Eesti Televisioon alustas, meie perel telerit veel ei olnud. Telesaateid käisime vaatamas Nõmme tuletõrje puhkeruumis. Isal oli tuletõrjes keegi tuttav ja meid lubati vahel harva ruumi nurgast telerit piiluda. Oma teleri saime alles 1958. aastal. Meie ühisköögiga korteris oli kõrvaltoas naabriks üks tore noor perekond, kes töötas Eesti Televisioonis. Mäletan, et vahel käis naabritel külalisi ja mõnikord kohtusin meie korteri köögis ETV lastesaadetest tuttava tädi Ruthiga. Lapse jaoks oli see suur elamus – sinu ees on kõigi Eesti laste lemmik televiisoritädi Ruth Peramets.

Hiiu koolis õppides valmistasime klassi poistega talvel vanadest suuskadest rooliga kelkusid. Selle tööga sain ise hakkama. Nende kelkudega sõitsime poistega Mustamäe hüppetorni kõrval kõrgest nõlvast alla nii, et tuul vuhises kõrvus. Jäise raja korral oli liug nii pikk, et peatuma saime alles all mändide vahel. Kui kelk riivas mände, siis tavaliselt andis järele kelk ja tuli uus kelk ehitada. Kuna pidureid kelkudel ei olnud, siis enne kokkupõrget männiga oli vaja kelgult eemale viskuda ja maanduda lumehanges.

Kuidas sattusid Nõmme Pioneeride maja huviringidesse?

Kooliteed alustasin Hiiu koolis, edasi õppisin 10. Keskkoolis – praeguses Nõmme Gümnaasiumis. Suurem tehnikahuvi tekkis mul 12-aastaselt. Nõmme Pioneeride majas olid sel ajal kõik huviringid tasuta ja osaleda võis ka mitmes ringis, kui ainult vaba aega jätkus. Esimesel aastal osalesin Nõmme Pioneeride Maja auto- ja lennumudelismi ringides. Automudelismi ringi juhendas õpetaja Artur Rand. Mudelautode papist kokkukleepimine minule põnevust ei pakkunud. Lennukite mudelid olid sel ajal kummimootoriga ja kuigi kaugele ega kõrgele need ei lennanud. Nurme maja garaažis seisis aga üks äge mootorratas, mille Artur Rand vahel meile õppimiseks välja veeretas. Kustumatu mälestus on talvisest mootorrattaga krossisõidust lumisel rajal Nurme maja hoovis. Rada kulges mändide vahel ja libedaga oli paras meistritükk raja läbimine ilma mände riivamata. 14. eluaastal liitusin raadioringiga, mis määras minu tulevased huvid ja elukutse. Raadioringis tutvusin lühilaine raadioamatörismiga õpetaja Ivo Aaviku juhendamisel. Raadiolained tundusid olevat fantastika vallast, sest nähtamatud lained levisid teise maailma otsa kandes sinna inimkõnet. Minu esimesed raadiosided lühilainel klubijaama kutsungiga UR2KBP toimusid raadioringis, milles tegutsesin aktiivselt kuni keskkooli lõpetamiseni 1966. aastal. 

Edasine elutee viis mind õpingutele elektroonika inseneriks TPI-sse ja sealsesse tudengite raadioklubisse. Nõmme Pioneeride Majas jätkasin 1975. aastal raadioside ringi õpetajana. Raadioside ring tegutses Nurme maja kolmanda korruse klassis, kuhu paigaldasime lühilaine raadiojaama. Lühilaine raadiojaama aparatuuriks olid algul vanad militaarraadiojaamad, millised ehitasime ümber amatöörraadioside nõuetele vastavaks. Osa aparatuurist ja antennid tuli ise ehitada. Raadiosided toimusid teiste raadioamatööridega üle kogu maailma. Kaugeimad sided olid Antarktika polaaruurijatega ja ekspeditsioonidega Vaikse Ookeani saartele. Osalesime edukalt lühilaine raadiospordi meistri- ja maailmavõistlustel. Raadioside ringis osales ligi 40 õpilast. Hiljem said nendest poistest raadioinsenerid ja -tehnikud. Mõnest sai suurettevõtte juht, mõnest advokaat. Nii sündis Nõmme Pioneeride Maja raadioklubi.

Kas tänapäeval Eestis keegi veel raadioamatörismiga tegeleb? Kuidas saada raadioamatööriks?

Tänapäeval on Eestis levinud arvamine, et raadioamatörism on hääbunud ja jäänud ajalukku. See ei ole tõsi. Raadioamatööre on maailmas mitu miljonit, kusjuures raadioeeter on kõigile ühine. Raadioamatööride tegevus raadioeetris on kogu maailmas reguleeritud rahvusvaheliste reeglitega. Raadioamatööri tegevusloa taotlemiseks tuleb tänapäeval sooritada kvalifikatsiooni eksam. Eksami tulemuste alusel väljastatakse riigi poolt raadioamatööri litsents, mis annab õiguse kasutada lühilaine raadiojaama sideks teiste raadioamatööridega kogu maailmas ja kosmoses. Ilma litsentsi omamata on saatjaga eetrisse minek keelatud ja riigi poolt karistatav. Selleks, et sooritada raadioamatööri eksamit, tuleb aga omandada päris palju spetsiifilisi teadmisi nii raadioside tehnika, raadiolainete levi ja sidemäärustiku teemadel. Seda saab õppida Nõmme Huvikooli raadioside huviringis.Tänapäeval on raadioamatörismiga tegelemiseks võimalused palju paremad, sest kogu aparatuuri ja antennid saab internetipoodidest osta. Kui aastakümnete eest oli tegijaks raadioeetris morsekood, siis tänapäeva raadiojaam ei saa läbi ilma arvutiteta. Digitaalsed raadioside tööliigid on hästi arenenud ja võimaldavad sidet luua ka peaaegu olematutes levitingimustes.
Probleemiks on saanud aga raadiovastuvõttu segav linnades laiutav häireväli, mida tekitavad digitaalseadmed nagu arvutid, interneti ruuterid, mobiiltelefonid, LED-valgustid jms. Eriti suured häired on kortermajades ning seetõttu on mitmed raadioamatöörid oma lühilainejaamad paigutanud linnadest kaugele maakohta, juhtides neid linnakorterist üle interneti. Raadioamatöörid on oma lühilaine raadiojaamaga alati abiks riigile kriitilistes olukordades pääste- ja teistel töödel. Loodusõnnetuste ajal on tihti mobiilside rivist väljas ja siis on abiks raadioamatöörid oma rahvusvahelise sidevõrguga. Lühilaine amatöörjaama kasutas oma purjekal Uku Randmaa purjetades 2018. – 2019. aastal üksinda ümber maailma. Temale olid eetri kaudu abiks raadioamatöörid kogu maailmas. Lühilaine raadioamatööridel ei ole vanusepiire, tegus raadiosportlane võib olla ka vanuses üle 80 aasta, vanim raadioamatöör Eestis on 102-aastane.

Millised olid raadioside ringi võimalused sideks välismaailmaga Nõukogude ajal?

Raadioamatööride side võimalused olid N-Liidu aegadel piiratud. Raadioeeter oli väga range kontrolli all. Raadioamatööridel oli eetris lubatud vestelda ainult tehnilistel teemadel. Sided välismaa raadioamatööridega olid lubatud ainult kõrgeima taseme litsentsi omavatel kontrollitud raadioamatööridel. Tava amatööri õigused piirdusid raadiosidega N-Liidu sees ja mõne sotsmaaga. Kõrgeima taseme litsentsi saamiseks pidid omama N-Liidu meistersportlase tunnistust, mille normide täitmine üleliidulistel võistlustel oli päris raske ülesanne. Kõikidele raskustele vaatamata osalesime Nõmme Pioneeride Maja raadioside poistega lisaks üleliidulistele võistlustele ka rahvusvahelistel võistlustel ning saavutasime oma kodukootud aparatuuri ja isetehtud antennidega päris häid tulemusi. Sobiva tõuke meie raadioside ringi arengule andis 1980. aasta olümpiamängude purjeregatt Tallinnas. Sel ajal oli kombeks väliskülaliste ootuses külastatavad kohad nö. üles vuntsida. Üht-teist pudenes ka meie raadioside ringile. Raadioside ringi ruumis tegime poistega remondi ja uuendasime aparatuuri. Mingeid väliskülalisi meile ei saabunud, aga saime endale paremad tingimused. Suvevaheaegadel käisime poistega välilaagrites Hiiumaal, Saaremaal ja Lääne-Eestis. Kaasasoleva ULL raadioside aparatuuriga osalesime aktiivselt välivõistlustel. Saadud välisside kogemused tulid poistel hiljem kasuks sõjaväes aega teenides.

Sina oled seotud ka Nõmme Raadio loomisega. Räägi palun kuidas see toimus!

1990-ndate alguses tekkis Tallinnas raadioeetrisse mitu uut eraraadiojaama. Nõmme noortemaja raadioside ringil seisis Nurme maja raadioklassis varuks üks suur endine mereside raadiosaatja. Mõtlesime ühel päeval koos õpetaja Aleksander Ignatjeviga, et mis see saatja niisama kasutult seisab – teeme Nõmme noortemajale oma noorteraadio. Taotlesime ringhäälingu loa AM kesklainele sagedusele 1602 kHz ja alustasime tehnilisi katsesaateid. AM saatja kuuldavus oli Järvelt Laagrini. Saatejuhi rolli sai tuntud raadiohääl Hubert Veldermann. Nii algasid esimesed Nõmme Raadio saated AM kesklainel. Parema levi Tallinnas tagas aga ULL laineala ja nii mindi üle uuele FM saatjale sagedusel 99,3 MHz. Nurme maja ruumide paremaks kasutamiseks õppetöö jaoks leiti aga varsti Nõmme Raadiole uued ruumid Nõmme keskuses. Nii sai Nõmme oma raadioringhäälingu. 

Tänapäeval on arvutid igaühel olemas, sina alustasid selle alaga ikka väga vara.

Arvutimaailmas olen tegutsenud suurarvutite keskel elektroonika insenerina alates 1974. a. Esimeseks töökohaks oli üks suur arvutuskeskus Hiiul. Arvutid olid 1970-80-ndatel hiiglaslikud, kaalusid mitu tonni ja nõudsid paigalduseks suurt saali. Elektrit tarbisid arvutid mitukümmend kilovatti. Arvutite töös hoidmisega tegeles kümmekond elektroonika ja mehaanika spetsialisti. N-Liidus toodetud hiidarvutid EC-seeriast olid enamalt IBM arvutite koopiad. Toodeti ka veidi väiksemaid arvuteid CM-seeriast. Üks selline, CM-1800 oli Nõmme noortemaja arvutiringi esimeseks arvutiks 1990-ndate algul. Arvuti paigaldasime Mai 20 maja teise korruse pisikesse ruumi, mida tuli jagada Nõmme skautidega. Enne Mai 20 maja tagastamist endisele omanikule kolisime arvuti Nurme maja teisel korrusel asuvasse arvutiklassi. Kuna arvuti oli vana ja kapriisne, siis arvutiõpet oli raske läbi viia. Enamus ajast kulus arvuti reanimeerimiseks ning programmeerimise õppeks eriti aega ei jäänud. 1975. aastal olid väikesed koduarvutid alles maailma sündimata. Sel ajal tudeng Bill Gates (19a) alles mõtiskles oma garaaži nurgas, kuidas hakata üles ehitama Microsofti. 1982. aastal tegin Nõmme Pioneeride Majale ettepaneku hakata tegelema arvutiprogrammeerimise koolitusega, aga ettepanekut ei võetud vastu. Olin oma plaanidega ajast ees – Tiigrihüppeni oli jäänud veel 15 aastat. 1993. aastal hangiti meile mõned väikesed noortesõbralikud koduarvutid ja käivitasime Nõmme noortemaja arvutiklubi huviringid. Õpilasi osales ligi 120. Kuna arvutiklubi tegutses 6 päeva nädalas ja huvilisi jätkus hilisõhtuni, siis võtsime mõned tudengid appi arvutiõpetajateks. Nõmme koolid liikusid 1990-ndate keskel Tiigrihüppe suunas. Koolide arvutiseerimine ja õpetajate arvutikoolitus nõudis korraldamist.

Tallinna Haridusamet koostas töörühma, kes hakkas korraldama Tiigrihüppe läbiviimist Tallinna koolides. Kuna omasin juba arvutiinseneri ja arvutikoolituse kogemust, siis suunas Nõmme haridusosakond mind Tallinna koolide Tiigrihüppe töörühma Nõmmet esindama. 1995.-96. aastal korraldasime Nõmme noortemajas esimesed arvutikursused Nõmme koolide õpetajatele. Koolituse arvutid rentisime ühest Tallinna arvutifirmast. 1996.-97. aastal oli Nõmme noortemaja arvutiklubil soov liituda Tiigrihüppe programmiga, aga see ei leidnud Tiigrihüppe SA juhtidelt toetust. Arvutid hankis meile hiljem Tallinna Linnavalitsus. Algas pingeline arvutikoolitus õpilastele ja täiskasvanutele. Koolitusteemade hulgas olid lisaks tavalisele arvuti- ja internetikoolitusele ka arvutigraafika ja fototöötluse tarkvarade koolitused. Vajadusel koolitasime Nõmme LOV tellimusel Nõmme eakaid, noori emasid ja ettevõtete personali. Lisaks tavalisele õppetööle liitusime SA Vaata Maailma täiskasvanute arvuti- ja internetikoolituse projektiga 2002-2004 aastal. Hilisemal perioodil 2009-2011 toimusid meil arvutikoolituse projekti „Ole Kaasas“ arvuti- ja internetikoolituse kursused. Kokku on saanud arvutiõpet Nurme maja teise korruse arvutiklassis üle 1000 Tallinna ja Harjumaa elaniku.

Arvutite juurest oli siis vist päris loogiline samm robootikasse?

Ettevalmistusi robootika huviringi käivitamiseks alustasime 2008. a. Tõuke andis lastesõbralike Lego Mindstorms robotikomplektide jõudmine Eesti koolidesse. Osalesin robootikaõpetajate koolitustel Tallinnas ja Tartus. Esimesi robootika õppekomplekte aitasid meil hankida Tiigrihüppe SA ja Tallinna LV. 2009. a. septembris startis meie esimene robootika huviring. 2010. a. jaanuaris osalesime edukalt Nõmme noortemaja võistkonnaga tehnoloogiapäevade robotivõistlusel Tallinna Reaalkoolis. Perioodil 2010-2020 oleme osalenud robootika huviringi õpilastega robotivõistlustel Robotex, FLL, Robomiku, Robocity jt. Oluliseks pean õpilastel sihikindlust, võistluskogemuse saamist ja meeskonnatöö harjutamist. Robootika ringist saadud teadmised aitavad õpilasi tulevikus elukutset valida.

Kuidas tuli mõte rajada veel üks huviring – kosmoseklubi?

Minu lapsepõlve mälestused kosmoselendudest algasid esimese Maa tehiskaaslase Sputnik-1 lennutamisega orbiidile ümber Maa 1957. aasta oktoobris. Olin siis 9-aastane poisike ja kosmose teema oli minu jaoks ulme. 1957. aasta oktoobrikuu pimedatel õhtutel käisime peale päikeseloojangut naabripoistega kuuri katusel Sputnikut vaatamas. Silmi pingutades oli näha imetillukest valgustäppi pimedas taevas kiiresti üle lendamas. Sel ajal oli Sputnik ainuke satelliit taevas ja teiste satelliitidega segiajamist polnud karta. Sputniku korpus oli kerakujuline hästi poleeritud terasest kuul, mis helkis vastu loojunud päikese kiirtes. Ülelennu ajad saime teada ajalehest ja Eesti raadio uudistest.

2013. aastal seoses Eesti esimese tudengisatelliidi EstCUBE-1 lennutamisega kosmosesse tekkis raadioside ringil mõte hakata tegelema kosmosesidega. Jälgisime koos õpilastega suure huviga EstCUBE-1 starti ja kui satelliit oli orbiidil ümber Maa tegemas teist ringi, siis raadioside ring püüdis kinni satelliidi majaka signaalid. Koos Nõmme noortemaja uue õppehoone projekteerimisega 2016. aastal tegime ettepaneku luua uues majas tingimused kosmoseklubi huviringide loomiseks. Uue maja katusele kavandasime raadiosideks kaasaegse antennipargi. Tegevussuundadeks kosmoseklubis planeerisime kosmoseside, -robootika ja täheteaduse õppe. Kutsusime meie kosmoseklubiga liituma täheteadlased Mario Marsi ja Rauno Pilviku. Alustasime koostööd Nõmme gümnaasiumi planetaariumiga ja Hiiu tähetorniga.
      Uute õppevahendite hankimist toetas SA Archimedes ja Tallinna LV. Tänaseks on kosmoseklubi huviringid tegutsenud juba 4 aastat. Raadioside ringil on nüüd meie Vikerkaare maja katusel kaasaegne kosmose satelliitside antennisüsteem. Esimesed satelliit-raadiosided Euroopa, Aasia ja Põhja-Ameerika raadioamatööridega on juba peetud. Kosmoses tiirleb maalähedasel orbiidil mitukümmend raadioamatööride sidet teenindavat satelliiti. Esimesed raadioamatööride satelliidid saadeti kosmosesse juba 1970-ndatel. Nendele satelliitidele on paigaldatud raadiosidet vahendav aparatuur, mida saab kasutada kaugsideks. Põnev on jälgida, kuidas satelliit vastab meie kutsungile olles ise näiteks põhjapoolusel tuhandete kilomeetrite kaugusel. Meie lemmikuks on saanud uus satelliit RS-44, mis vastab meile isegi 4000 km kaugusel. Satelliitide ülelennu ajad saame teada internetiportaalidest, mõned satelliidid lendavad üle Eesti mitu korda päevas. Raadiokuuldavuse kestvused on ainult 10-15 minutit ja siis peab kiiresti ja täpselt tegutsema.

Rahvusvahelisel kosmosejaamal ISS on pardal raadioamatööridega sidet võimaldav aparatuur. ISS meeskonna hulgas on ka raadioamatööre. Loodame kunagi saada võimaluse vestelda orbiidil olevate astronautidega otse eetris. Lisaks satelliitsidedele on meil nüüd võimalikud raadiosided kasutades signaalipeegelditena virmalisi, meteooride põlemisjälgi jt. atmosfäärinähtusi. Meie raadioside ringi õpilased on aktiivsed ka raadiospordi ULL võistlustel. Ootame täiendust meie raadioside ringi liikmetele!

TNHK robootika ja raadioside huviringide õpetaja

Raadiospordi kutseline treener

(Raadioamatööride kood 73 tähendab parimaid soove ja edu)