“Aeg-ajalt on hea katsetada ning, kui vaja, siis ka kukkuda ning, nagu rumalale inimesele kohane, õppida iseenda vigadest.”

Meie huvikoolis on võimalik õppida lendama! Jaa, just nii… lendama! Mudellennuringi õpetaja Ardo Pärna räägib, kuidas tema oma elus lendamist on õppinud.

Vanemate lood
Vanematega läks mul hästi. Emal õnnestus ellu jääda, kui ta minu vanaema ja kahe väikevennaga teise küüditamise ajal 12-aastasena Siberisse saadeti, kui ta reisil olles kollatõve tõttu mitmeks nädalaks koomasse langes, aga ometigi ellu jäi. Tema ema poolt tellitud kirstu õnneks vaja ei olnud.

Ardo Pärna Grimmis pioneerilaagris 1977

Ardo Pärna koos oma onupojaga

Isal oli õnne, kui ta Hiina piiri lähedal Habarovski krais ühel päeval kahest lennuõnnetusest terve nahaga pääses. Esimesel juhul vajus lennuki ratas stardikiirenduse ajal läbi kevadise sooja ilmaga pehmeks muutunud mätta ja lennuk sööstis ninapidi maasse. „Pärastlõunane“ lennuk kukkus taigase ning põles ära. Ainult sabaratas jäi alles. Õnneks jäi alla kukkumise ja plahvatuse vahele väike ajavahemik ning üleskeeratud puud ei kiilunud lennuki ust kinni.
Seiklusjutud saatsid mind kogu lapsepõlve. Need olid huvitavad, kuigi jah, vahel läks nende jutustajatel silm märjaks. Tagantjärgi n.ö. otsi kokku viies arvan, et kurbade lugude tõttu vaatasin ehk keskmisest enam ringi positiivse järele.

Minu „Lendamised“
Kui olin umbes nelja-aastane, võttis minust võimust unistus saada kosmonaudiks. Gagarini teema oli ju väga popp. Kusagilt korjasin üles idee, et kui süüa palju marmelaadi „Kosmos“, on kosmonaudiks saamine täiesti võimalik. Olin üsna pettunud, kui sain teada, et antud teemaarendusega seonduv ikka „nii lihtne ka ei ole“.
Umbes aasta vanemana, kui vaatasin televiisorit, astus seal sageli lennuki trapist alla Brežnev. Jälgisin teda huviga. Teda kallistati ja musitati ning talle kingiti palju lilli. Hakkasin juurdlema selle üle, et millest küll tuleneb niisugune positiivne suhtumine. Jõudsin järeldusele, et asi on selles, et lendamine on ohtlik. Kuna tema seda ikkagi teeb, on ta järelikult julge mees ja igati austust vääriv. Natuke aega pärast niisugusele järeldusele jõudmist võtsid mu vanemad mu Kiievisse lennureisile kaasa. Lennuki trapist alla tulles mind keegi ei musitanud ja lilli samuti ei kinkinud. Mu tolleaegne maailmapilt varises kokku ja ma olin mõnda aega segaduses.

Umbes 9-aastasena panid mu vanemad mind vanema õe eeskujul iluuisutamist õppima. Omas vanuseklassis, kus oli väga vähe võistlejaid, õnnestus mul lausa Eesti meistriks tulla. Trenni tehes tuli sageli kogeda palju valusaid kukkumisi. Võimalik, et sellest oli edaspidises kasu. Meenub üks „lend“ alla pikast järsust trepist ning puu otsast alla kukkumine. Purunesid prillid ja kadus teadvus, kuid kõik luud kondid jäid terveks. Teine katse oli edukam. Sain lennuki puu otsast kätte.
Iluuisutamise-järgselt veensid mu vanemad minema kreeka-rooma maadlusesse. Mõned võtted said selgeks küll. Ka seal tuli, kui „tuul alla tehti“, kogeda pärast lühikesi lende mitmesuguseid vastu maadlusmatti toimunud valusaid prantsatusi.

Ardo Pärna Põhja-Dakota kosmose uuringute keskuses

Mudellennukid
Naabripoisi lohe lendas väga kaunisti. Ta kutsus mind Nõmme pioneeride majja Richard Selleri juhendamisel lennukeid ehitama. Nõnda see algas, kui olin 9-aastane. Hiljem, pärast seda, kui kogu meie „lend“ ülikoolist peale esimese kursuse lõpetamist armeesse aega teenima saadeti ja kui ma sealt tagasi tulin, kutsuti mind 1985. aastal Noorte tehnikute majja mudellennu ringi juhendajaks.
Millalgi neli aastat hiljem hakkasin juhendama mudellennuringi Nõmmel. Ühiste jõupingutustega eeskätt Tõnu Lumani, Raimond Naaber´i ja Riho-Ats Saatväli ühiste pingutuste tulemusena saime 2018. aastal kolmest võimalikust juunioride vabalennu MM tiitlist kaks kulda ja ühe hõbeda, võistkondlikult saavutasime enam kui kahekümne riigi seas Venemaa järel teise koha.

Õppimine
TPI-s alustasin õpinguid majandusteaduskonnas masinatööstuse ökonoomika ja organiseerimise erialal. Armeest tagasi tulles oli see eriala alles vaid õhtuses teaduskonnas ja ainult vene keeles. Jätkasin kergetööstuse kallakuga töö normimise ja töökorralduse erialal.
Millalgi, kui Mustamäe sild hakkas valmima, tuiskas meie Mustamäel asuva Mistra õppeklassi suure musta habemega kateedri töötaja ja teatas, et meil tuleb täita ankeet keeleoskuse ja veel mõne omaduse kohta ning välja tuleb mõelda sillale kirjutatav hüüdlause. Aega anti nii umbes 10-15 minutit.
Mudellennukeid ehitades oli minu juhendaja õpetanud, et liigselt kiirustades tehakse tööd „prügikastile“. Mõeldes siis prügikastist, tuli esile seos käelise tegevuse kohta. Mõeldes sellest, et keskendumisest ja mõtlemisest on enamasti kasu selleks, et tehtud praagist prügikast aeglasemalt täituks, tuli esile seos mõtlemisest. Kumb võiks olla esikohal? Loomulikult mõtlemine. Selgus, et „mõistuse ja käega“ sobis sillale. Ei tea, miks ta ladina keelde tõlgiti. Näeb ilmselt akadeemilisem välja.

Argentiina 2005

Töö ning tegevus ja teine hobi
Peale majandusteaduskonna lõpetamist suunati mind tööle Tallinna tehnikaülikooli. Üks sotsioloogiaga tegeleva õppejõud (Marje Pavelson) veenis mind siiski jätkama tegutsemist Tallinna Linnauurimise Instituudis. Põhiliseks tellijaks oli Tallinna linn. „Laps-teadlasena“ kogesin suurt aukartust kolleegide seltskonnas nendega sama õhku hingates. Demograafia spetsialist Kalev Katus´e ja ülikõrge IQ´ga korüfee Hardo Aasmäe olid tegelased kõrgemast reaalsusest.
Sealt liikusin ma Ivar Raigi kutsel edasi Avatud Eesti Fondi asutama, kus ma tegutsesin suhteliselt lühikest aega.

TA SKB ja selle juhi Kalju Vaino´la kaudu sain tuttavaks kosmonautide ja allveelaevnike bioelektriliste seisundite ning teadvuse vahelise seoseid uurinud teadlastega ning püüdsin nende poolt tehtut miskitpidi edendada. Kahjuks see ei õnnestunud. Georg Soros´e visioon nägi ette vaid kultuuri ja haridusega seotud ettevõtmiste toetamist.

Lahkusin fondist, asusin teadlastega suhtlema ja kirjutasin suhteliselt raskestiloetava raamatu (Praktiline bioenergeetika, kirjastus TEA andis välja ka inglisekeelse versioon Bioenergy in practice). Väga põnev oli teada saada, miks tavalisel karastamisel ja paastul põhinev tervendamissüsteem „teeb imesid“ ning kuidas on võimalik see, et erinevate organite seisundeid mõõtes saab juba ette teada, kes rasketes olukordades kõige viimasena teadvuse, enesevalitsuse vms kaotab.

Ardo Pärna Nõmme huvikoolis tööhoos

Teadusinformatsiooni läbitöötamisest saigi niimoodi minu teine hobi. Õnnestus anda väike panus ühe impulsstehnoloogial põhineva kustutusmeetodi väljatöötamisse ja Euroopa Patendiamet tunnustas seda. Üks akadeemik uuris satelliidi pilte vaadates seda, kuidas moodustuvad pööristormid. Suuri pilvemasse väiksemasse mastaapi viies õnnestus minu Ukraina päritolu sõber – professoril välja töötada unikaalne kustutusmeetod, kus kustutusainele annab hoogu lõhkeaine niimoodi, et vesi muudetakse mikropiiskadeks ja kaetakse kustutatav pind väga ühtlaselt just nimelt mini-pööristormi moodustamise meetodit kasutades. Seade suudab sekundiga kustutada ligi 5000 m2. Eestis meeskond aitas kiirlaadimissüsteemi lisades tõsta sellele seadme efektiivsust umbes 10 korda.

Muinasjuttudes küsitakse vahel teeliselt: kust tuled? Eks me kõik tuleme erinevatest keskkondadest, saame erinevaid kogemusi ja oleme kõik unikaalsed. Rõhutan seda alati suheldes oma õpilastega ja ma ei varja nende eest, et tegelikult õpin ma väga palju ka nendelt. Kusagilt on meelde jäänud, et kui teadlased mingi väga keerulise probleemi lahendamisel hätta jäävad, lähevad na vähemalt Jaapanis mõnikord vastuseid otsima… lasteaedadesse. Seal on eelarvamuste vaba publik ja kui hästi otsida, leiab sealt pärle.

New York´i ülikooli teoreetilise füüsika professor Michio Kaku ütles ühes oma videos, et intervjueerides Nobeli preemia laureaate küsib ta neil alati: „millal umbes tekkis see „säde“, mis viis Nobeli preemia saamiseni?“ Tavaliselt juhtub see, kui ollakse 10-12-aastased, ehk nagu need poisid, kes siin Nõmme Huvikoolis mudellennukeid ehitamas käivad.

Kui leitakse džunglis ellujäänud ja loomade toel kasvanud laps, siis hiljem ta noa ja kahvliga sööma õppida ei suuda. Usun, et kui noored harrastavad käelist tegevust ja sealjuures veel selle tegevuse juures mõttega on, areneb neil üks teadvuse ja mõtlemisega seotud teadvuse „kiht“, mille hilisem arendamine üksjagu vaevarohkem või üldse võimatu on.

Muinasjuttudes küsitakse sageli teisena seda, kes me oleme ja kolmandana seda, kuhu me teel oleme?

Küllap oleme me kõik raskesti-defineeritavad ja pidevas muutumises.

Kuningas Saalomon soovitab Koguja raamatus süüa ja juua ning olla rõõmsad. Vähemalt ise saan küll nii aru, et liiga sageli „maailmavaluga“ rinda pista ei ole ratsionaalne ja … et süües ja juues on hea järgida Paracelsiuse soovitust a´la sõltub kogustest, kas tegemist on mürgi või ravimiga. Usun, et ka vaimselt ei ole ennast mõtet paksuks süüa. Aeg-ajalt on hea katsetada ning kui vaja, siis ka kukkuda ning nagu rumalale inimesele kohane, õppida iseenda vigadest.