Eestimaine hall madala taevaga detsembri päev. Maa nutab korraliku lume järele. Kontides roidus ja unisus astun sisse Tallinna Nõmme Huvikooli Vikerkaare tänava majast. Siin on valge ja soe! Laste naeruhääled. Kuskil harjutab keegi viiulit. Kuid midagi on veel! Midagi mis toob meelde päikese, Hispaania, suve ja soojuse! Kuulatan! Just! See on see muusika, need on need rütmid! Poetan ust, millel number 123. Hoogsad rütmid löövad plahvatusena vastu! Millised värvid, kostüümid, kirg, nõtked liigutused, temperament! Põhjamaine unisus on hoobiga kadunud! Ja need on meie oma tüdrukud! Ja meie oma Anne!
Anne kuidas sina, põhjamaa tüdruk leidsid flamenco? Milline on olnud sinu tee tantsuni? Ja milline sinu tee koos tantsuga? Kuidas sündis Flamencostuudio Fiesta?
Sündisin 19. jaanuaril 1964. aastal esimese lapsena oma vanematele, kes toona mõlemad töötasid kehalise kasvatuse õpetajatena. Seega oli varasest lapsepõlvest peale liikumine, sport ja füüsiline aktiivsus minu elu pärisosa. Lapsepõlv möödus Pärnus ja pärnakaks pean end siiani. Algkooli aastail alustasin sportvõimlemise treeningutega ja tolleaegse mentaliteedi järgi (nn. vene koolkond) oli see kõike muud kui lapsesõbralik. Uusi elemente õpiti ikka hirmust treeneri ees. Ala mulle siiski väga meeldis ja nõukaaegse süsteemi järgi omasin juba meistri kandidaadi spordijärku ja võistlesin meistrijärgus. Edaspidiseks andis see mulle ikka korraliku “põhja”, sest treeningud olid viis korda nädalas ja ettevalmistuse hulka kuulusid ka balletitunnid. Toona ei saanud ma aru, miks isa mind ühtäkki käekõrvale võttis ja treeneri juurde teatama viis, et nüüd on kõik …. Olin toona 14 ja alles aastaid hiljem telekast neid väikseid sportvõimlemise “punne”; vaadates tundsin tänulikkust – mina jõudsin siiski natuke veel kasvada ka …
Koolis olin alati hoolas ja tubli – tagasi vaadates ehk mõttetult hoolas! Hinded olid head ja see tekitas peavalu edasiõppimisel – mida küll valida?
Kuna olin lõpetanud bioloogia ja meditsiinikallakuga klassi, siis kaldus kaalukauss bioloogia kasuks. Tartu Riiklikus Ülikoolis bioloogiat õppides ja endale sobivat trenni otsides sattusin ülikooli naisvõimlemise esindusrühma – nüüd tean, et just see määras suures osas minu edasise elukäigu. Meie fantastiline treener Hilja Tidriksaar nimelt tegi meile tamburiinidega mustlastantse, rõngastega hispaania valsse ja muud sarnast, mis mul ihukarvad püsti tõstsid. Sealt peale hakkasin aru saama, mis mulle tegelikult meeldib ja kes ma selline olen. Ülikooli ajal kaalusin tõsiselt ka õpingute poolelijätmist ja hoopis Tallinna Pedagoogilisse Instituuti koreograafia erialale astumist (tantse olin välja mõelnud ja lavale pannud juba kooliajal). Siiski lõpetasin Tartu Ülikooli 1987. a botaanik-ökoloogina. Kuna olin kõik viis aastat osalenud naisvõimlemise esindusrühma töös, siis anti ülikoolist mulle ka võimlemisinstruktori paber. Ülikooliaastatel olin juba abiellunud ja nii kolisin peale lõpetamist Tallinnasse Nõmmele abikaasa juurde ja asusin tööle Rahumäe põhikooli bioloogia ja keemia (!) õpetajaks. Üldhariduskooli õpetaja amet polnud küll mingi unelmate töö aga sel ajal kehtisid riiklikud suunamised ja sain valida vähemalt Tallinnasse ja kodu lähedale. Kooliõpetaja karjäär piirdus paari aastaga, sest 1989 aastal sündis minu poeg. Ega ma väga koduse proua tüüpi pole – kui poiss oli aastane, siis “hankisin” endale juba õhtused naiste aeroobikatrennid. Tahtsin ennast liigutada, kodust välja saada ja veidi lisa teenida. Mai tn 23 maja oli toona Nõmme majavalitsuse omanduses ja seal toimusid erinevad huviringid. Nii ma sinna 1990. aastal sattusin ja jäin järgnevaks 28 aastaks! Aeroobikanaised hakkasid paluma trenni ka oma tütardele ja nii see asi tasapisi muudkui arenes – nagu ka minu poeg, kes kasvas üles sõna otseses mõttes Mai tn saali nurgas. Mai tn majaga toimus palju keerdkäike, sest ajad olid sellised ja igas valdkonnas olid suured muudatused. Kui kaotati majavalitsused, siis mõnda aega eksisteerisime iseseisva Nõmme Laste Majana. Edasi tekkis ajajärk, kus igasse linnaossa loodi oma haridusosakond ja Nõmme Haridusosakond tegi endale “pesa” Mai tn maja teisele korrusele. Siis sai Nõmme Laste Maja hoopis Nõmme Haridusosakonna huviringideks. Ja kõige lõpuks kui ka haridusosakonnad ära kaotati, siis liideti meid Nõmme Noortemajaga.
Aasta 1994 osutus minu elus pöördeliseks – lahutasin oma esimese abielu, tutvusin praeguse abikaasaga, kolisin (ikka Nõmmele!) ja asusin õppima flamencot!
Kuni selle ajani polnud Eestis flamencot eksisteerinud – esimesed pääsukesed olid Claudia Ševtšenko ja Lehti Kostabi, kes veidi Moskvas ja Soomes õpetust olid saanud ja kes nüüd õpilasi võtsid. Kuulutust nähes teadsin kohe, et “see on see”! Olin siis juba 30 aastane aga edasi läks kõik nagu vulkaanipurse … Peale esimest aastat flamenco algõpetust hakkas Eestis käima õpetaja Soomest. Tema tunnid toimusid kord kuus aga kuna minul oli juba kogemus tantsulise võimlemise rühmade juhendajana, siis pakuti nn harjutustundide läbiviimise tööd mulle. Võtsin pakkumise vastu ja sealtpeale algas ka minu enda kiire flamencoalane areng – enne tundi minekut pidin ju kõik endale üksipulgi selgeks tegema…ja esimene flamencoalane reis Hispaaniasse mõjus nagu närvivapustus! Mida enam ise flamencosse sukeldusin, seda enam tundsin, et tavaline tantsuline võimlemine tundus justkui tobe … lõpuks tegingi esimesed katsetused oma õpilastele kergemat flamencotantsu õpetada ja oh imet – eesti lastele pole see sugugi võimatu! Peale sujuvat üleminekuperioodi oli aastaks 2000 minu tüdrukute repertuaar läbinisti flamencolik ja võtsime kasutusele nime flamencostuudio FIESTA. Aasta 2020 on niisiis FIESTA 20. juubeliaasta!
Minult on sageli küsitud, et miks just flamenco? Olen alati naljaga pooleks öelnud, et mina pole flamencot valinud, vaid flamenco on mind valinud! Ja tundub, et flamencojumalad tõesti hoiavad mind! Vabariigi algusaegadel kui meie inimeste sissetulekud ülejäänud Euroopaga mingit võrdlust välja ei kannatanud, sain tänu toetusele, mida mulle võimaldas Hispaania aukonsul Eestis (Toomas Sildmäe) Hispaanias õppimas käija ikka aastaid! Ja kohe nii, et kinni maksti nii sõit kui kursused – uskumatu luksus! Õnneks sattusin õppima ka väga ägedasse kohta – Jerezi flamencofestivalile. See on rahvusvaheline ja kõige mainekam flamencofestival kus osalejaid üle terve maakera ja õpetajaiks-esinejaiks oma ala tõelised tipud. Valida on mitmekümnete kursuste hulgast ja kahe nädala jooksul on iga päev mitmeid kontserte. Jerezi flamencofestivalil olen käinud juba üle 20 aasta ja jätkan ikka sama õhinaga! Nüüd muidugi juba oma kulu ja kirjadega. Suuremaid ja väiksemaid vedamisi on olnud veelgi aga eks endal tuleb ka ikka üht-teist teha. Hispaanias üksi reisides sain kohe aru, et ilma keeleta oled seal “mittekeegi” – nii asusin kohe oma flamenco algusaastatel paraleelselt õppima ka hispaania keelt. Keeleoskus võimaldas seal luua kontakte ja nii hakkasin Hispaaniast siia ka õpetajaid kutsuma. Minu “fiestakad” on seega juba kohe algusaegadest peale saanud ka otse “allikalt juua”, sest igal suvel on meil mõne “päris” flamencotantsija kursus.
Flamenco on mind kokku viinud väga paljude toredate inimestega ja tänu flamencole on mul sõpru kõige erinevamates paikades üle ilma … flamencarid on lihtsalt sarnase ellusuhtumise ja mõtteviisiga. Toredad ja tihedad sidemed on näiteks Riia tantsukooliga “Alegria”, kus olen õpetamas käinud juba üle 10 aasta (lätlased alustasid flamencoga hiljem kui meie!). Viimased 3-4 aastat on olen nautinud oma töö vilju – minu tantsijad on saanud laureaaditiitleid Koolitantsu festivalilt, Estraad- ja rahvaste tantsude festivalilt, kõrgeid kohti festivalil “Kuldne Karikas”. Väga naudin ka koos oma täiskasvanud õpilastega laval olemist – aastatega trennisaalis koos valatud higi, lavatagune pabistamine ja adrenaliinilaks laval – see kõik liidab ja ühendab! Loodan, et õpilased, kaastantsijad või kolleegid mulle siiski märku annavad kui ma lavale enam ei sobi…
Sellel aastal saabus minu ellu veel üks suur rõõm – olen nüüd vanaema imearmsale väikesele poisile!
Naudin seda kõike! Hakkan juba ise ka uskuma, et teen õiget asja!