Miks suurte silmadega tšintšilja juhtmeid närib

Tšintšiljade hambad kasvavad kogu elu ning närimine on neile eluks vajalik tegevus, et hambad liiga pikaks ei kasvaks. Nad võivad närida nii mööblit, tapeeti, toataimi, riideid, plastikut, kui elektrijuhtmeid. Viimased paeluvad närilisi väga. Miks, seda päris täpselt ei teatagi. Kuid on oluline silmas pidada, et juhtmeid närides võivad loomakesed elektrilöögi saada ja seepärast on väga oluline, et juhtmed nende eest peitu jäävad. Selle loo peategelasele kukkus juhe otse sülle. Nimelt oli kõrgemale kinnitatud juhe kogemata oma kohalt ära tulnud ja tšintšilja puuri peale kukkunud. Tšintšilja ei saanud juhust kasutamata jätta. Ikkagi põnev materjal ja lõhnas huvitavalt – peab ju proovima, kuidas hamba all tundub. Tšintšilja näris juhet ühelt ja teiselt poolt, kuni see meenutas rohkem väga vana pintslit kui elektrijuhet. Õnneks polnud juhtmes elektrit, aga mõtte loo kirjutamiseks andis juhtum küll.

Suurte silmadega tšintšilja elab loodusmaja teisel korrusel. Ta teab täpselt, et teisel, sest tema juurde pääsemiseks tulevad lapsed hüpeldes trepist üles ja vanemad inimesed ohkavad sügavalt, kui üles jõudnuna väsinult trepikäsipuule toetuvad. Tšintšilja on natuke arg, aga väga uudishimulik ja nii ta piilub oma majakese nurga tagant, millega klassis parasjagu tegeletakse. 

Mõnikord tunduvad klassis toimuvad tegevused tšintšiljale üsna kummalised. Või mida ta peakski arvama laste meisterdatud käbiloomadest, kes siiani ühtegi elumärki ei näita, kui tšintšilja nendega trips-traps-trulli soovib mängida. Või sellest küpsisekoogist, mille lapsed suure rõõmuga valmistasid ja mis tšintšilja arvates eluski süüa ei kõlvanud. Või samuti elututest kilest meisterdatud rippuvatest kaladest, kes peale niidi otsas hõljumise muud ei teinudki. Suurte silmadega tšintšilja leidis lõpuks, et laest rippuvate kalade liikumatuse põhjustas veepuudus, sest tema kõrval akvaariumis elav suur kala Koi liikus küll väga elavalt. Aga temal oli palju vett ka.

Uudishimust meeldis suurte silmadega tšintšiljale kõiki asju närida. Iga asi maitses isemoodi ja mõni asi kõlbas süüagi. Näiteks üks suure ekraani juhe, mis ükskord kogemata kombel tema puuri oli kukkunud. Muidugi püüdis tšintšilja sõna otseses mõttes läbi närida, millega siis õigupoolest tegemist on. Plastiku maitse polnud suurem asi, kuid juhtme seest kõlas lõbusat saginat ja suurte silmadega tšintšilja soovis omale väga mängukaaslasi. Nii ta siis näris ja näris, aga ta kuulis ainult elektripoiste rõõmsat undamist, mis närimisega ainult kaugemale kadus. Tšintšilja näris veel kiiremini, et elektripoisid kätte saada ja nendega mängida ja mürada. Vahepeal nägi ta korraks mõne elektripoisi heledat peanuppu ja katkestas korraks närimise. Kuid hele peanupp kadus sama kiiresti, kui oli ilmunud ja tšintšilja näris veel kiiremini, et heledale peanupule järele jõuda. Vahepeal sähvatas terve trobikond elektripoisse korraga ja tšintšilja arvas juba rõõmsalt, et nüüd hakkavad elektripoisid teda taga ajama, kuid kärmelt kadusid nad kõik juhtmetesse tagasi.

Lõpuks ronisid kaks heledapäist elektripoissi selg ees juhtmest välja ja jäid särisedes suurte silmadega tšintšiljaga tõtt vaatama.

„Kuule, suursilm, kui sa meie käigud läbi närid, siis me saame ju surma,“  ütles üks. Tšintšilja vaatas neid kahtlustavalt.
„Mis jutt see veel on? Minu puuris on meil ruumi küll, saaksime kulli mängida ja trips-traps-trulli ja kõiki neid lõbusaid mänge, mida te seal juhtmeteski mängite!“
Elektripoisid selgitasid suurte silmadega tšintšiljale, et see on väga ohtlik mõte, sest kui nad oma säriseva käega tšintšiljat paksu karvkatet puudutavad, siis esiteks on see väga valus ja teiseks võib tšintšilja paks karvkate põlema lahvatada nagu säraküünal jõuluõhtul vanaema kuuse küljes. Kõigil oleks parem, kui nemad püsiksid oma juhtmetes ja tšintšilja teeks oma tšintšiljatoimetusi ilma nendeta. Tšintšilja oli küll kurb, aga jättis juhtme närimise järele. Õigupoolest polnudki sellest juhtmest midagi järele jäänud, peale pintsliks näritud sisu.

„Aga ühe kulli võiks ju ikka mängida,“ pani üks elektripoistest ette ja hüples rõõmsalt kilgates ja sädeledes närimata juhtmete poole, teised tema kannul. Ja tšintšilja ajas neid rõõmsalt taga, kuni särisevad peanupud silmist kadusid. Aeg-ajalt vaatab tšintšilja veel tänagi oma suurte niiskete silmadega igatsevalt elektrijuhtmete poole, lootuses taaskord oma uute sõpradega sädelevat kulli mängida. 

Loo autor Evelyn Toom ja pildid on joonistanud Nõmme huvikooli õpilased Maret Rummo juhendamisel.